Poliitiliste ideoloogiate metsaprogrammid

 Mõned päevad tagasi ilmus Postimehes artikkel, kus Joakim Helenius nimetas Isamaa partei olemuse liberaalkonservatiivseks ja kutsus ka seisma parempoolse rohepoliitika eest. Rohkem artiklist teada ei saanud, kuna edasine oli maksumüüri taga. Aga eks see artiklite peitmine selleks olegi, et inimestel tekkiks võimalus oma fantaasia tööle panna ja välja nuputada mida küll sellise pealkirja ja sissejuhatusega artikkel endas sisaldada võiks. Hakkas ka minu aju kohe juurdlema, et milline see liberaalkonservatiivne rohepoliitika olla võiks. Kui roheline siis mõte viis kohe metsa poole. Et noh sellest meil viimasel ajal palju juttu. Demonstratsioonid ja värgid .. Et siis milline võiks olla näiteks liberaalkonservatiivne metsapoliitika..

Liberaalne tähendab vabadust eks ole; ja riik on meil teadaolevalt peamine vabaduse piiraja. Seega olukord, kus pool meie metsast riigile kuulub, ei sobi kuidagi. Tuleb erastada. Konservatiivne tähendab, et ühiskonna jõujooni ei tasu torkida. Selge selge.. See plaan, et RMK tükkideks jagada ei ole kindlasti sobiv - siis igasugused popsid saavad jälle mingi maatükki ja hakkavad oma õigust taga ajama. Konservatiivses ühiskonnakorralduses on see vaid pinnuks silmas. Variant oleks ka muidugi oma sõpradele maha parseldada kogu RMK, aga see läheb taas vastuolu liberaalsuse ideega. Nii et kogu täiega müüki ja müügile piiranguid ei sea. Ostjaks ilmselt siis kas Venemaa või Hiina rahad - aga õiges liberaalses majanduses tuleb uskuda turu jõusse ja õige konservatiiv ei karda kunagi seda kes on juba tugev. Ja kui ta on juba tugev, siis saab ta hiljem oma reeglitega kehtestamisega metsas ka selgelt ise hakkama. Ega tegelikult ju polekski sünnis Hiinale ega Venemaale hakata ette kirjutama, mida nad oma metsas teha tohivad.

Näed siis - mõtlesingi välja, mida härra Helenius öelda soovis. Aga mõte on juba selline kratt, et kui juba hoog sisse antud, siis kohe ei saagi pidama. Ja kui juba liberaalkonservatiivne metsapoliitika sai kirja pandud, tulen nüüd kohe ka teistele Eesti poliitikutele appi ja täidan sisuga ka kõigi teiste poliitiliste voolude metsaprogrammid. Et siis nagu väike valimiskompass – toetad seda, mis sulle paremini sobib; ja kui mets sulle armas - valid vastavat ideoloogiat toetava erakonna järgmistel valimistel... Et siis ..

 

Liberaalne metsapoliitika

Nagu eespool juba öeldud - peamine on vabadus. Nagu majandus saab ka mets ilma piiranguteta ja paksu riigita väga hästi hakkama. Erastame RMK ja edasi las turg otsustab kellele mida ja kui palju ja mis metsas kasvama peaks. Tulemus on ilmselt sama, mis liberaalkonservatiividel - aga mõtteprotsess sama tulemuseni jõudmiseks, nagu nägite, poole lühem. Õhuke riik - õhuke mõte;

 

Konservatiivne metsapoliitika

Kõik peab olema täpselt nii nagu enne. Samapalju puid peab olema. Samasugused puud peavad olema. Ja kindlasti peab ka samapalju raiuma. Kui siiani on saadud niiviisi hakkama ja kõik on endiselt elus - saab ka tulevikus samamoodi. Pole siiani mets otsa saanud - siis samamoodi tegutsedes ei saa kindlasti ka tulevikus. Peaasi, et midagi ei muudaks. Iga muutus ajab süsteemi tasakaalust välja ja sellest tuleb ainult mingi jama.

 

Rahvuskonsvervatiivne metsapoliitika

Üks on selge - kõige olulisem on kaitsta metsa võõrliikide eest. Tuleb tegutseda ja hävitada nii Sosnovski karuputk kui ka kõik teised võõrliigid. Esimeseks suureks ja oluliseks sammuks rahvuskonservatiivse metsanduse arenguks oleks kindlasti ministrite osalusel Sangaste lossi dendropargi pidulik hävitamine, mida kantakse üle televisioonis. Puud pargis süüdatakse tõrvikutest ja antakse edasi selge üleskutse hävitada enda koduaedadest ja kodumetsadest kõik võõrliigid.

Edasiste sammudega saab olema muidugi keerulisem, kuna selgub, et rahvuskonservatiivid mõistavad metsa olemust erinevalt. Kõik on veendunud, et mets peab olema nii nagu vanal heal Eesti ajal. Aga sisulise kokkuleppega tekib raskusi. Üks pool rahvuskonservatiividest on kindlad, et metsa peaks raiuma ja taas põllumaaks muutma, kuna Pätsi ajal oli Eestis vaid 30% metsa. Teised mäetavad veel aegu mil Odin tegutses ja nõuavad, et kogu Eesti paks olema kaetud metsaga. Lembitul ju ei olnudki maja - elas ta suure kuuse otsas ja just nii peab meie elu ka edaspidi olema. Et lõppeks lõpuks see ogar linnade kummardamine ja saaks ometi metsade rahulikus rüpes õige Eestlase elu elada.

 

Kristlik-konservatiivne metsapoliitika

Mis kuradi Lembitu? Saksa rüütlid oma eluga riskides tõid meile kultuuri. Kiriku nimel nad võitlesid ja võitlesid kirikuriigi omaks kogu Eestimaa metsa, mis hiljem igasuguste Rootsi ja Vene liberastide rünnakutega on ausalt Rooma kirikult tänaseks röövitud. Eesti mets tuleb kogu täiega tagastada kirikule ja mitte ainult RMK osa. KÕIK. Vaid siis võib Eesti rahvas veel mingilegi jumala armule ja lunastusele loota.

 

Sotsialistlik metsapoliitika

Peamine on võrdsus. Kuhu see sobib, et Eestimaal on mingeid puid rohkem kui teisi. Eestis on ometigi 51 puuliiki - ei saa olla nii, et igal pool ainult kuused ja männid. Tuleb enamus neist maha võtta ja istutada võrdses koguses ka viirpuid, metsõunapuid, paakspuid jne. Aga võõrliigid küsite? Ka nemad on muidugi oodatud. Aga kui nad juba tulevad. Siis no nii igaks juhuks tõmbame neile 25 aastaks okastraadi ümber ja siis pärast veel viis aastat tähelepanelikult jälgime. See on tegelt ka kuradi kahtlane, kui mõni lõunamaa liik siia põhjamaale on nõus vabatahtlikult tulema..

 

Kommunistlik metsapoliitika

Mis mets? Mets tuleb maha võtta. Ja kohapeal ära põletada. Ei ühte tikku ka nurjatud kapitalistidele, et nad ei saaks selle töötlemisega töörahvast kurnata. Hea on vaadata lagedat maad. Noh teisitimõtlejad - kuhu te nüüd peitu lähete? Ahjaa.. Sood tuleb ka ära kuivendada.

 

Demokraatlik metsapoliitika

Nii nii.. Et prooviks teha nii, et kõik on rahul.. Kutsuks õige kõik kokku kärajatele ja siis arutame, et mis me selle metsaga teeme... Oot, see juba oli korra. Tulid kõik kokku ja hakkasid siis hoopis vaidlema selle üle kas setu ikka on õige eestlane.. Mida see setu nüüd siia metsa puutub? Setud ju pole kunagi keset metsa elanud.. Ei nii see ei lähe. Mingit uut mõtet vaja .. Ee.. Hmm.. ää... Ei tule.. Aga need teised kõik: kommunistid, sotsialistid, kristlikud konservatiivid, rahvuskonservatiivid, konservatiivid, liberaalid, liberaalkonservatiivid - need on kõik ka ju meie inimesed ja nende arvamus on oluline. Lähen parem vaatan mis sinna ülespoole kirja sai ja noogutan kaasa.... Noh, et vähemalt mingit jama ei tuleks ja keegi ei solvuks.

Raivo Aeg ja auhinnad

Raivo Aeg meenutab mulle Breznevit. Breznevil oli wikipedia admetel 114 ordenit. Tundub, et ka Raivole meeldidivad autasud ja tunnustus. Ta peab seda oluliseks. Enda komplekse teistele üle kandes on Aeg veendunud, et Pärnitsa auhinnasaajate nimekirjast välja-arvamine on võimas karistus ja kättemaks. Ta ilmselt solvuks kandadeni, kui keegi teamalt mingi auhinna ära võtaks. Ta nagu ei pane tähelegi, et noormees on saavutnud juba ammu mida soovis.. Presidendi käepigistuse, tasuta õhtusöögi, avalikkuse tähelepanu ja nüüd boonusena on teda upitamas ministrihärra, kes teda juba mitmendat päeva ajakirjade esikaantel hoiab ja aitab tal oma sõnumit levitada.