Tallinna Sadam ehk miks müüa piima andvat lehma

Tallinna Sadama müük tekitab küsimusi. Milleks peaks valitsus müüma riigieelarvesse pidevat tulu toovat ettevõtet ja vähendama sellega oma sissetulekuid? Proovimegi siis läbi analüüsida kõik võimalused - kaasaarvatud need, mida meie ministrid tegelikuks põhjenduseks toonud.

Keskerakonna opositsiooni aastatel hakkasid kõik juba ära harjuma, et nende kõiki lubadusi ja kõiki seisukohti ei saa väga tõsiselt võtta. Pigem oli tegemist pideva koalitsiooniga vastanduse otsimisega. Keskerakonna valitsusse saades on õnneks enamus lubatud rumalusi ka üle parda visatud. Siiski oli Keskerakonnal ka mõned tugevad poliitilised seisukohad, mida üheselt populismiks liigitada ei saa. Üheks neist oli astmeline tulumaks, mis nüüd siis ka väga kummalises kastmes realiseeriti. Teine sarnane kinnisidee oli riigi infrastruktuuri teenuste hoidmine riigi omanduses. Mäletame Raudtee tagasi ostmist, vastuseisu Eesti Energia müügile jne. Et tegu polnud vaid Edgar Savisaare idee ja põikpäisusega, näitas veel paari aasta tagune selge ja ühine Keskerakonna seisukoht Omniva mahamüümise suhtes. Nüüd aga, Tallinna Sadama puhul, on Keskerakond muutnud positsiooni ja valmis osa sadamast müüki panema. Põhjendused selleks on üsna arusaamatud.

Tsiteerime (laused võetud äripäeva artiklist (http://www.aripaev.ee/uudised/2017/11/16/roheline-tuli-tallinna-sadam-laheb-borsile):

„Tallinna Sadama börsile viimise eesmärk on suurendada ettevõtte väärtust ja luua investeerimisvõimalusi Eesti inimesele ja pensionifondidele,“ rõhutas peaminister Jüri Ratas.

„Mida rohkem on aktsionäre, seda enam motiveerib see ettevõtet veelgi suuremale läbipaistvusele ja efektiivsusele ning kokkuvõttes kasvab ettevõtte väärtus,“ ütles majandus- ja taristuminister Kadri Simson. „Tallinna Sadam on edukas firma ja osaluse müük annab Eesti inimestele võimaluse sellest osa saada,“ lisas ta.

Simson tõi veel välja, et Tallinna Sadama IPO tõstab ettevõtte tuntust, võimaldab senisest suuremas mahus pensioniraha koduturule investeerida, aktiviseerib börsil kauplemist ning kasvatab Eesti mainet eduka investeerimiskeskkonnana. Tallinna Sadama aktsiate avalik noteerimine on kokku lepitud valitsuse koalitsioonilepingus.

Palju väga kahtlase väärtusega väiteid: Aktsionäride rohkus suurendab ettevõtte efektiivsust? Väidetest jääb tunne, et IPO-st osavõtt on vaid Eesti Investoritele ja pensionifondidele ja see samal ajal tõstab Eesti mainet eduka investeerimiskeskkonnana? Lisaks räägitakse juhtimise läbipaistvamaks muutmisest tänu börsi reeglitele. Kuulge - olete ministrid või ei? Kui on vaja läbipaistvust - andke korraldus Tallinna Sadama juhtidele avalik aruandlus teha - sarnaselt börsiga. Selleks ei pea ju omatigi börsi liikmeks hakkama, et sadama aruandlus korda saada.

Kokkuvõttes võib üsna kindlalt öelda et tegelik põhjus, miks osa Sadamast maha soovitakse müüa, jäi valitsusel päris kindlasti välja ütlemata. Mis meilgi muud üle jääb, kui ise mõistatada. Õnneks on võimalike motiivide arv niivõrd piiratud, et võime lubada endale need ükshaaval kõik läbi analüüsida. Kui sadama müügiga ühel lihtsal eestlasel elus vaevalt kokku puutuda tuleb - olen asja selgitamiseks kasutanud kõigile arusaadavat lehma müümist.

No alustame. Esimene võimalus, miks piima andvat lehma müüakse - et enam ei viitsi. Et keegi teine äkki saaks paremini hakkama ning väsinud sellest hommikusest varasest lüpsist ja sõnnikuveost. Selle võimaluse saab kindlalt välistada. Kui müüa lehmast vaid kolmandik - siis jääb ta ikkagi sinu lauta ja kohustustest ei pääse. Sõnnik (korruptsioon) jääb samuti ikka sulle omale koristada.

Peamine põhjus, milleks müüakse osa lehma, on lootus et kellegi teise rahaga suurendades lehma udaraid ja ostes juurde kvaliteetset rohumaad - saavutatakse võit nii endale kui ka ostjale. Suurenenud piimasaak jagatakse vana ja uue omaniku vahel. Tallina Sadama kohta on aga valitsus selgelt teada andnud, et müügist tulnud raha läheb valitsuse reservi ja lisa investeeringuid Tallinna Sadam ei vaja. Nii et sellegi variandi saame julgelt maha tõmmata.

Järgmisena tuleb pähe "mustlase müük". Ehk proovitakse vananev piima andev lehm (Kaupade vähenemine, tunnel vähendab reisijaid jne.) noore pähe kiirelt rahaks teha. Muidugi tekkib sel juhul küsimus, et kindlam oleks ju maha müüa kogu lehm? Põhjus miks ainult osa müüa võib olla, et kui müüa lehmast vaid tagumine pool, ei pööra ostja kogu lehma tervise vastu piisavalt tähelepanu. Terve lehma müümisel on risk, et keegi lehma suus lagunevaid hambaid märkab, hoopis suurem. Ja tänases infoühiskonnas teisele laadale sõitmine enam ei aita. Teooria kinnituseks on ka vihje võimalike ostjate suunas. Meie pensionifondihaldurite senise tootluse kõrval võib selline aeglaselt odavnev aktsia, muude rumalate otsuste kõrval, suisa positiivsena paista. Ehk see variant on tõenäoline..

Järgmine: Et asi ongi päriselt nii nagu seda soovitakse näidata - kingitusena rahvale. Antakse kolmandik lehmast inimestele, et nad selle abil piima saaks ja viimaks ometi kõhud täis. Ideaalses maailmas oleks tegu ilusa žestiga. Karmis rahamaailmas kingitus küll võetakse hea meelega vastu, aga ilmselt nende poolt kellel on parim info selle kohta, et see on kingitus. Enamus jookseks seotud isikute ja võib-olla ka rahvusvaheliste ärihaide kätte. Reaalse võimalusena saab arvestada, et koalitsiooni poliitikutel on mingi otsene või kaudne isiklik huvi sadama müügist kasu saamiseks. Ehk - siseinfo kasutamine + poliitiline korruptsioon. Võimalik...

Kui eelmised vandenõuteooria laadsed võimalused kõrvale jätta - jääb veel üks. Lehm on vaja osaliselt vaja maha müüa, kuna raha on kangesti vaja. Kuhu on raha vaja? Sellele vastavad taas ministri härrad ja prouad: Raha läheb reservi. Et siis lehm, mis iga päev piima annab - vahetatakse osaliselt sularaha vastu esikukapis, mis ei kasva ja mida inflatsioonirotid närimas käivad. Tundub loll mõte?  Milleks see? Ilmselt sellepärast, et Jürgen Ligi muidu veel rohkem viriseb, et eelarve pole tasakaalus. Üsna rumal põhjus sellepärast Sadamat maha müüa .. Aga samas kirjeldatud võimalustest kõige tõenäolisem.

Ei saa muidugi maha matta ka varianti, et lihtsalt sai purjus peaga kõrtsis (koalitsioonilepingus) lubatud ja nüüd pohmelliga on nagu piinlik ka öelda, et miks lubatud sai, enam ei mäleta.

Ega peamine küsimus polegi ainult selles, et miks otsus tehti, vaid pigem selles et valitsus ei soovi jagada informatsiooni tegelike põhjuste kohta.  Reformierakond ei protesteeri - kuna riigiettevõtete müük on ju tegelikult nende idee. Ajakirjandus ei protesteeri, kuna ei saa midagi aru? Rahvas ei protesteeri, kuna pole kedagi kes neile ütleks, et midagi haiseb ...

Riigikogu Katuserahadest

Alljärgnev mõtisklus on vastuseks Mart Helme ja Raimond Kaljulaidi kirjutistele Riigikogu poolt jagatavatest katuserahadest. Mõlemad poliitikut on esitanud küsimusi, millele ma käesoleva mõtisklusega üritan vastata. :

Mart Helme: katuseraha on nimetatud korruptiivseks ja hämaraks. Olen sellisele hinnangule kategooriliselt vastu!

Kaljulaid: ma ei saa aru, mis katuserahades nii jubedat on

Mart Helme rääkis oma kõnes: "katuseraha on üldse ainus viis ja võimalus, kuidas opositsioon saab riigieelarvelist raha meile sobival moel suunata.
Mina näiteks suunasin 5000 eurot ühe lasteaia pisiremondiks. See lasteaed ei asu üldse minu valimisringkonnas. Selle lasteaia direktor käis lihtsalt minu juures kurtmas, et kohalik võim ei ole neile pikka aega raha eraldanud. Kui mina selle 5000 eurot nüüd sinna suunan, siis mida ma valesti teen?"

Ja Raimond Kaljulaid küsib:  "milline võiks olla alternatiiv, sest nii või teisiti aetaks riigieelarvest välja vahendeid erinevate projektide ja asutuste toetuseks"

Kõrgesti austatud poliitikud on esitanud küsimused ja need vajavad vastust. Et vastata, peab alustuseks veelkord lahti rääkima Riigikogu rolli. Eesti riigi korraldus, mida kirjeldab ka meie põhiseadus, põhineb võimude lahususe põhimõttel. Mis siis lühidalt tähendab, et Riigikogu roll on mõjutada riigi arengut seadusloomega, valitsuse roll on tegutseda vastavalt seadustele ja kohtu roll on vaadata, et kõik riigis toimuks vastavalt riigikogu poolt kinnitatud seadustele. Mis on juhtunud riigikogu katuserahaga - katuse parandamiseks raha jagamisega võtab riigikogu liige endale rolli, mida tal ei tohiks olla. Ta hakkab tegelema täitevvõimu otsustega ja viib sellega tasakaalust välja kogu riigijuhtimissüsteemi. Miks see halb on? Riigi, nii riigikogu kui valitsuse, ülesanne on tagada kõigi võrdne kohtlemine ja luua selleks eeldused. On tehtud suur hulk tööd võrdse kohtlemise saavutamiseks: riigihangete kord ja kõikvõimalikud fondid ja sihtasutused, mis peaksid tagama võrdse ja mõistliku rahajagamise. Riigikogu katuseraha süsteemiga võtavad riigikogu liikmed fondide ja otsuseid tegeva komisjonide rolli isiklikult enda kanda. Ei mingit konkurssi - vaid ainuisikuline otsus. Ei mingit kontrolli oma sõpradele/tuttavatele/sugulastele raha jagamise üle. Käib mees mööda külasid ja otsustab, kellele anda raha ja kellele mitte. Üritamatagi tegelda suure pildiga. Üritamatagi mõista, mis on ühiskonnas valesti, et mingi külakooli katus vajab aastaid parandamist ja kedagi pole see siiani huvitanud.

Vastus Raimond Kaljulaidile ongi, et otsitud rahastuse alternatiiviks ongi kõiksugu riigi poolt juba ammu valmisehitatud struktuurid rahade taotlemiseks. Raha jagatakse valesti? Raha taotlemine on keeruline? Ikka on lihtsalt Helme käest pappi küsida, kui projekte kirjutada. Aga see just peabki olema riigikogu liikme kohustus - võidelda selle eest, et raha jagamist muuta lihtsamaks ja õiglasemaks. Ise Raha jagamise alustamine olemasolevate fondide asemel ei ole lahendus vaid pigem rikub seda süsteemi veelgi. 

Vastus Mart Helmele, et mida ta peaks tegema selle remontimata lasteaiaga: Rääkima ja suhtlema lasteaia direktoriga ja vallavalitsusega. Mõistma, mis on süsteemis valesti, et ei leita raha remondiks. Mõtlema selle peale, kus on süsteemis viga ja tooma välja kuidas seda süsteemi parandada. Kui põhjuseks on lihtsalt vallavalitsuse rumalus - looma otsedemokraatlikud mehhanismid vallavalitsuse mõjutamiseks ja kasutades oma riigikogulase autoriteeti rahva abil sundida volikogu otsuseid tegema. Teha valitsusele järelpärimine, et palju riigis veel selliseid katkiseid lasteaiakatuseid on ja otsida lahendust kõigile neile. Või kui ühel momendil tundub, et see kõik ei aita - et kas praegu enam ei jõua, või et ongi riigi seisukohalt ebamõistlik selle lasteaia remont – kasutada oma südant ja leida see 5000 EUR oma rahakotist või/ja kutsuda kaasa ka teisi annetama selle õnnetu lasteaia toetuseks. Jah, see kõik on oluliselt keerulisem kui niisama lihtsalt 5000 Eurot anda. Aga kui seda ülal räägitut kõike hästi ja südamega teha - paraneb sellest kõigest palju rohkem kui ühe lasteaia katus. 

Kui me siiski leiame, et riigikogu liikmete rahajagamine on õiglasem ja võimude lahusus on oma aja ära elanud. Siis ehk võikski riigikogu töö välja näha sellisena, et nad üheskoos võtaks riigikassast vastavalt hääletustulemustele raha välja - avaksid oma leti Toompea platsil ja hakkaks seal küsijatele raha jagama. No nii riigikogu liikme oma õiglase sisetunde järgi. Nii võiks asendada sisuliselt kõik riigi valitsemise struktuurid - pensioniametist kultuurkapitalini. Ja raha jagamiseks jääks ka rohkem.

Jõudu ja mõistmist poliitikutele, et mõista paremini enda rolli ja võimalusi riigi paremaks tegemisel.