Kohaliku omavalitsuse valimised 2021 – vaade tulevikku

2021. aasta kohaliku omavalitsuse valimised on minevik ja avaldatud on edetabelid suuremate häältesaakide saajatest ja valmiste võitjatest. Vaatame esimeste ridade seljataha ja proovime ennustada Eesti poliitika tulevikku. Kuidas said hakkama erakondade liidrid ja kes võiksid olla valijate hinnangul nende peamised väljakutsujad? Kes on need uued tulijad erakondadest ja erakondade väliselt, kellel on tõenäoliselt võimalik võtta sisse koht riigikogus pärast järgmisi valimisi? 

Artiklis toodud analüüsi aluseks on võetud kandidaatidele antud häälte absoluutnumbrid. Analüüsiks otsisin välja enim hääli saanud riigikogu välised kandidaadid ja lisaks ka enim hääli kogunud erakonnatud kandidaadid.  

Kui kõrvutada selle aasta valimisi eelmisega – siis jääb suurima erinevusena silma Savisaare varju kadumine. Sel korral Savisaar veel kandideeris, aga tema tulemus jäi väga tagasihoidlikuks ja eelmiste valimiste enim hääli saanud erakonnatute (Savisaar kandideeris oma koduerakonna vastu) esikoha asemel jäi Savisaare tulemus üsna tagasihoidlikuks. Keegi ei mäleta enam ka Olga Ivanovat ega „Savisaare valimisliitu“ Sillamäel. Kohalikust poliitikast on kadunud ka Sõõrumaa, kes eelmine kord kogu avantüüri rahastas.  

Võrreldes eelmiste aastatega on suurenenud kohalike “staaride” osakaal häälte-edetabelite eesotsas. Erakonnatud omavalitsusjuhid Romek Kosenkranius Pärnus, Urmas Sukles Haapsalus, Andres Laisk Sauel ja Madis Kallas Saaremaal olid edetabelite eesotsas ka eelmiste kohalike valimiste ajal. Valijate tugeva mandaadi on saanud ka teised linnapead ja vallavanemad: Võru linnapea Anti allas, Lääne-Harju vallavanem Jaanus Saat,  Saku vallavanem Marti Rehemaa, Kambja vallavanem Aivar  Aleksejev jne. 

Tõenäoliselt on see ajastu vaim, et nimekirjas on mitmed tervishoiuga lähedalt seotud kandidaadid – Arkadi Popov, kes oli neil valimistel ka suurima häälesaagiga kandidaat ilma ametliku erakondliku kuuluvuseta; Eesti 200 ridades tegid Tallinnas hea tulemuse naiste tervise edendaja Liina Normet ja perearst Diana Ingerainen. Ka Urmas Sukles oli kunagi arst ja ka haigla juhataja – aga tõenäoliselt ei olnud see peamine põhjus tema heale valimistulemusele.

Vaatleme nüüd valimiste tulemusi ka osalenud erakondade kaupa: 

Eesti Keskerakond:

Keskerakonna ja Mihhail Kõlvarti suurest valimisvõidust on juba üksjagu räägitud. Juba enne valimisi oli poliitikavaatlejate arvamus, et Kõlvarti kaubamärk on Tallinnas tugevam Keskerakonna omast. Keskerakonna tulemus Ida-Virumaal valmistas kindlasti erakonnale pettumust. Keskerakonna viimatise juhtkonna muutuste taga olnud tuumik – Ratas, Reps ja Simson – on hakanud lagunema. Simson on Eestist eemal, Reps skandaalides ja Ratas on ennast ise otsesest valitsuse tööst taandanud ja ka valimiste häältesaak oli tal ootamatult madal.

On selge, et Ratase tool kõigub. Vene keelt emakeelena rääkiv Kõlvart annaks võimaluse tagasi võita ka sulama hakanud toetuse Ida-Virumaal. Pea kõik linnaosavanemad Tallinnas tegid korraliku tulemuse. Lisaks veel abilinnapea Andrei Novikov ja Tallinna volikogu juht ja nüüdne kultuuriminister Tiit Terik. Seega ei ole Kõlvart üksi – tema taga on terve meeskond, mis võimaldab Keskerakonna nägu oluliselt muuta. On näha, et Keskerakonna vana kaardiväe tahaplaanile surumine ei tooks endaga kaasa suurt toetuse langust. Kuidas selline muutus eestikeelsele valijale mõjuks, on muidugi küsimus, millele saame vastuse alles pärast muutuste toimumist. Saame vaid huviga jälgida, milline saab olema Kõlvarti Keskerakonna poliitika tulevikus.

Eesti Reformierakond:

Reformierakonna juht Kaja Kallas loobus peaministrina kohalikel valimistel kandideerimast ja  tema toetust KOV valimiste mõõdupuu ei näita. Suurimaks erakonnasiseseks väljakutsujaks on üleriiklikult kolmanda tulemuse teinud Urmas Klaas. Kas Klaas on valmis loobuma kohalikust poliitikast ja kas tal on huvi alustada võitlust erakonna juhi ja miks mitte ka peaministri trooni eest – seda näitab aeg. 

Uutest nimedes suutis Reformierakonna tuua enda hulka kaks kogemustega linnaplaneerijat, kes valimistel Tallinnas ka korraliku tulemuse tegid - Juhan Kangilaski ja   Pärtel-Peeter Pere. Nende jõudmine järgmisel valimistel ka Riigikokku tundub olevat tõenäoline.   

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond:

EKRE esimees Martin Helme saavutas parima tulemuse võrreldes oma erakonnakaaslastega. Seega on olemas tal ka valijate mandaat oma positsioonil jätkamiseks. Ekre riigikogu ja Europarlamendi välistest liikmetest ei teinud keegi üllatavat tulemust. Samas EKRE nimekirjades tegid hea tulemusi mitu kandidaati, kes ei ole otsustanud (veel?) erakonna liikmeks astuda. Kaks kolonellelleitnanti - Kristjan Moora Saaremaal ja Leo Kunnas Tallinnas ning Indrek Käo Põlvas. Jah, ka riigikogus EKRE fraktsiooni liige Leo Kunnas pole endiselt ametlikult EKRE liige. Siit võib tõusta küsimus, et kas koos viimase aja EKRE vaktsiinipoliitikaga rahulolematutega võiks EKRE lähedalt tekkida uus poliitiline liikumine? Või tuleb otsida uusi võimalusi militaartaustaga erakonna välistest kandidaatitest? Lisaks Kunnasele ja Moorale tegi Tallinnas Isamaa ridades korraliku tulemuse ka Tarmo Kõuts, kellel samuti ankeedis erakonna lahter hetkel tühi. 

ISAMAA Erakond: 

Isamaa juht Helir-Valdor Seederi häälte saak kohalikel valimistel on olnud ka eelmistel aastatel üsna nadi, kuid riigikogu valimistel on tema selja taha tulnud ikkagi suur osa Viljandimaa valijatest. Küsimuseks jääb, kas seekordne nõrk tulemus võib ta tooli kõikuma panna? Isamaa parima tulemuse eest hoolitses hoopis Tartus erakonnaga üle-eelmisel aastal taasliitunud endine erakonna juht Tõnis Lukas. Ehk ongi uue juhi valimistel ühel konservatiivsel erakonnal põhjust vaadata pigem minevikku – uue väljakutsuja Lavly Perlingu häältesaak Tallinnas ei olnud muljetavaldav. Uutest tulijatest võiks ka ära mainida Isamaa nimekirjas, kuid mitte erakonna liikmena, kandideerinud Mihkel Muti tulemuse Tallinnas. 

Erakond Eesti 200:

Ka Eesti 200 juht Kristina Kallas võib tunda ennast päris valimisi üsna rahulikult - parima tulemuse Eesti 200 nimekirjades tegi just tema. Erakonna toetus tänaseks annab põhjuse kindlalt uskuda, et erakond saab üsna kindlalt sisse ka riigikokku ja seega on just Eesti 200 liikmetest oodata suurel arvul uusi riigikogu liikmeid. Saagem tuttavaks nendega, kes saavutasid parimad erakonnas parimad tulemused ja koputavad riigikogu uksele: Kristiina Kallas, Marek Reinaas, Margus Tsahkna, Liina Normet, Diana Ingerainen, Toomas Uibo 

Artikli autor tegi pärast 2017 aasta KOV valimisi ennustuse uuest võimalikust paremerakonna tekkest, mis läks Eesti 200 tulekuga täppi. Ükski neist poliitikutest, kelle tulemuse põhjal ennustus sai tehtud, ei ole tänaseks Eesti 200 liige. Juku-Kalle Raid ja Tanel Tein on endiselt vabade meestena, aga Eesti 200 nimekirjade toel, siiski tagasi edetabelite tipus ja kes teab, võibolla ka varsti riigikogus. 

Sotsiaaldemokraatlik Erakond:

Pärast valimistulemuste teatavakstegemist teatas erakonna senine juht Indrek Saar, kelle tulemus valimistel oli selge läbikukkumine,  oma juhi positsioonist loobumisest. Indrek Saare konkurendid eelmistelt juhivalimistelt – Riina Sikkut ja Lauri Läänemets – on mõlemad andnud teada valmisolekust taas kandideerida. Sikkut tegi võrdluses erakonnakaaslastega teise tulemuse. Lauri Läänemets oli Türi vallas enim hääli saanud kandidaat. Absoluutnumbrites oli suuremas omavalitsuses, Tallinnas, kandideerinud Sikuti skoor oluliselt suurem ja valijate poolt vaadatuna on ta ilmselt erakonna siseses juhivalikus favoriidi staatuses.  

Sotsiaaldemokraatide parima tulemuse eest hoolitses hoopis Katri Raik Narvas. Raik uue erakonna juhina oleks võimas avaldus, mis võimaldaks taas otsida suuremat tuge venekeelselt valijalt ja anda erakonnale täiesti uue näo ja hingamise. Kahjuks on Raik selle variandi välistanud ja lubanud keskenduda Narva tulevikule

Riigikogu viimasesse koosseisu mitte mahtunud kandidaatitest tegi Sotsiaaldemokraatide seas parima tulemuse Võru linnapea Anti Allas. Avatud küsimuseks jääb muidugi kas on tal motivatsiooni vahetada paari aasta pärast linnapea koht riigkogulase leiva vastu. 

Erakond Eestimaa Rohelised:

Roheliste parima tulemuse KOV valimistel tegi taaskord erakonna üks kaasjuhte Züleyxa Izmailova. Kui võrrelda tema häältesaaki eelmiste kohaliku omavalitsuse valimistel saavutatuga, on see veidi vähenenud. Seega erakonna tuntuima liikme toetuses on tagasiminekut, aga uusi tugevaid persoone, kes oleks rahva seas tuntud ja toetatud, ei ole siiani peale kasvanud. Ehk siis ühest küljest võiks olla Izmailova juhipositsioon turvaline – teiselt poolt oleks Rohelistel vaja mingit suuremat raputust, et Riigikogu valimistel teistele erakondadele arvestatavat konkurentsi pakkuda.

Eesti Tulevikuerakond:

Valimistel osales veel üks uus erakond: Eesti Tulevikuerakond, mille juhtidest on üsna raske kirjutada, kuna ilma internetiavarustest otsimata ei ole ka artikli autoril teadmist, kes seal täna juhtfiguurid on. Sama võõraks jäi erakond ka Eesti rahvale, kogudes kokku vaid 282 häält. Ka valimisliitude häältemagnetite seast ei leidnud ühtegi Tulevikuerakonna liiget. Siia võib selle erakonna tegemiste kohta ilmselt punkti panna. Kui nad ka tulevikus tõusma peaksid, oleks tegemist alustamisega sisuliselt nullpunktist.

Ainus, mida saab Tulevikuerakonnaga seoses märkida, et korraliku häälesaagi kogusid kaks endist Vabaerakondlast - Ivo Rull ja Tarmo Kõuts - mis viitab, et Vabaerakonna liitumisel Tulevikuerakonnaks ja ka sellele eelnenud sündmustest on jäänud Eesti poliitmaastikule laokile potentsiaal, kust ühel õigel hetkel võib veel miskit uut sündida. 

 

Top20 Riigikoguvälised kandidaadid:

1. Kristiina Kallas, Erakond Eesti 200, Tartu Linn – 3000 häält

Eesti 200 Erakonna esimees ja endine Tartu Ülikooli Narva Kolledži direktor.

2. Arkadi Popov, Eesti Keskerakond, Tallinn; Kesklinna linnaosa – 2438 häält

Lääne-Tallinna Keskhaigla juht, kes töötas koroonakriisi esimesel aastal ka terviseameti kriisistaabi hädaolukorra meditsiinijuhina. Kandideeris küll Keskerakonna nimekirjas, aga ei ole erakonnaga liitunud, mis teeb temast valimiste edukaima erakonnavälise kandidaadi. 

3. ROMEK KOSENKRANIUS, Valimisliit Pärnu Ühendab, Pärnu Linn – 2409 häält

  Pärnu Linnapea

4. ANDREI NOVIKOV, Eesti Keskerakond, Tallinn;  Kristiine linnaosa – 1968 häält

Tallinna abilinnapea. Koordineerib Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ja Tallinna Transpordiameti tegevusvaldkondi ja korraldab nende valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi.

5. MAREK REINAAS, Erakond Eesti 200, Tallinn; Kesklinna linnaosa – 1939 häält

Reklaamifirma Zavod omanik ja tegevjuht. Ajalehe KesKus väljaandja

6. OLEG SILJANOV, Eesti Keskerakond, Haabersti – 1692 häält

Haabersti linnaosavanem

7. MARGUS TSAHKNA, Erakond Eesti 200, Tallinn;  Nõmme linnaosa – 1515 häält

Endine Isamaa- ja Res Publica Liidu esimees. 

8. TÕNIS LIINAT, Eesti Keskerakond, Tallinn;  Pirita linnaosa – 1449 häält

Pirita linnaosa vanem

9. TIIT TERIK, Eesti Keskerakond, Tallinn; Nõmme linnaosa – 1370 häält

Tallinna Linnavolikogu esimees, endine Nõmme ja Pirita linnaosa vanem. 

10. ANTI ALLAS, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Võru linn – 1341 häält

Võru linnapea

11. LOONE OTS, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Tartu linn – 1277 häält

Folklorist, õpetaja, kirjanik

12. JUHAN KANGILASKI, Eesti Reformierakond, Tallinn; Kesklinna linnaosa – 1256 häält

Arhitekt ja linnaplaneerija

13. LIINA NORMET, Erakond Eesti 200, Tallinn; Kristiine linnaosa – 1148 häält

Entusiast, aktivist, ettevõtja, tervishoiuspetsialist ja naise tervise edendaja. 

14. DIANA INGERAINEN, Erakond Eesti 200, Tallinn; Haabersti linnaosa – 1120 häält

Järveotsa Perearstikeskuses perearst, olnud ka Eesti Perearstide Seltsi juhatuse esimees.

15. URMAS SUKLES, Valimisliit HARI, Haapsalu linn – 1103 häält

Haapsalu linnapea

16. JAANUS SAAT,  Lääne-Harju vald, Valimisliit Ühendus – 1047 häält

Lääne-Harju Vallavanem

17. MADIS KALLAS, Valimisliit Terve Saaremaa, Saaremaa vald – 1041 häält

Endine Kuressaare linnapea ja endine mitmevõistleja. 

18. ANDRES LAISK, Saue valimisliit "Koostöö - Meie vald", Saue vald – 1012 häält

Saue vallavanem

19. PÄRTEL-PEETER PERE, Eesti Reformierakond, Tallinn; Põhja-Tallinna linnaosa – 999 häält

Linnastrateeg, ettevõtja, juhtimiskonsultant

20. ALEKSEI JEVGRAFOV, Valimisliit Elagu Narva, Narva linn

Endine Narva linnapea

Erakonnavälised kandidaatid (ka need kes kandideerisid oma erakonna vastu ja väljaspoolt parlamendierakondi v.a Eesti 200):

1. Arkadi Popov – 2438 häält

2. ROMEK KOSENKRANIUS, Valimisliit Pärnu Ühendab, Pärnu Linn – 2409 häält

3. URMAS SUKLES, Valimisliit HARI, Haapsalu linn – 1103 häält

Haapsalu linnapea

4.JAANUS SAAT,  Lääne-Harju vald, Valimisliit Ühendus – 1047 häält

Lääne-Harju Vallavanem

5. MADIS KALLAS, Valimisliit Terve Saaremaa, Saaremaa vald – 1041 häält

Endine Kuressaare linnapea ja endine mitmevõistleja. 

6. ANDRES LAISK, Saue valimisliit "Koostöö - Meie vald", Saue vald – 1012 häält

Saue vallavanem

7. PÄRTEL-PEETER PERE, Eesti Reformierakond, Tallinn; Põhja-Tallinna linnaosa – 999 häält

Linnastrateeg, ettevõtja, juhtimiskonsultant

8. ALEKSEI JEVGRAFOV, Valimisliit Elagu Narva, Narva linn

Endine Narva linnapea.

 9. MARTI REHEMAA, Saku vald, Valimisliit Väikelinn Saku – 812 häält

Saku vallavanem. 

 10. MIHKEL MUTT, Tallinn - ISAMAA Erakond, Tallinn; Nõmme linnaosa – 758 häält

Eesti kirjanik, esseist, kriitik ja toimetaja.

 11. KRISTJAN MOORA, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Saaremaa vald – 715 häält

Kolonelleitnant, endine kaitseliidu Saaremaa maleva pealik

 12. LEO KUNNAS, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Tallinn; Kesklinna linnaosa – 707 häält

Kolonelleitnat, Eesti kirjanik ja reservsõjaväelane. Riigikogu liige. On küll riigikogu EKRE fraktsioonis, aga pole endiselt ametlikult erakonnaga liitunud. 

 13. JUKU-KALLE RAID, Erakond Eesti 200, Tallinn - Nõmme linnaosa – 686 häält

Eesti ajakirjanik ja luuletaja

 14. ENE ERGMA , Eesti Reformierakond, Tartu linn – 634 häält

Eesti astrofüüsik ja endine Riigikogu Esimees. Astus 2016 aastal Isamaast välja.

 15. AIVAR ALEKSEJEV, Valimisliit Hoiame Head, Kambja vald – 633 häält

Kambja vallavanem. Reformierakonna liige. Nimekirja lisatud kuna kandideeris oma koduvallas oma erakonna vastu 

 16. ZÜLEYXA IZMAILOVA, Erakond Eestimaa Rohelised, Tallinn; Põhja-Tallinna linnaosa

Erakond Eestimaa Rohelised kaasesimees, endine Tallinna abilinnapea

 17. TARMO KÕUTS,  ISAMAA Erakond, Tallinn; Haabersti linnaosa

Eesti meremees, sõjaväelane ja poliitik. Erakond Isamaa ja Res Publica Liidu pikaaegne liige. Hiljem Vabaerakonna ja Eesti Tulevikuerakonna liige.  

18. IVO RULL, Valimisliit Kogukondade Viimsi, Viimsi vald

Tallinna Ülikooli kommunikatsioonispetsialist. 

19. INDREK KÄO , Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Põlva vald

jalgpalliklubi Lootos tegevjuht

20 – 21. AIMUR LIIVA, Valimisliit Kiili Külade Ühendus, Kiili vald

Kiili vallavanem

20 – 21. NATALIA UMAROVA, Erakond Eesti 200, Narva linn

2017 KOV valimiste analüüs:

Lihtsa Maailma Lood: Parlamendierakonnatud kohalikel valimistel (lihtsa-maailma-lood.blogspot.com)

Kooseluseadusest ja demokraatiast emotsioonideta

Tüli kooseluseaduse teemal võtab üles üha uusi tuure. Ehk on just  nüüd õige hetk arutlemaks, millised on rahvahääletuse korraldamise soovi tegelikud põhjused. Samuti mõelda ka selle üle,  millised järelmid võivad sellel tülil olla Eesti demokraatia toimimisele ja Eesti riigi tulevikule. Võttes arvesse rahvahääletuse algatajate ajendeid ja pöördudes tagasi demokraatia aluspõhimõtete juurde - annaks see ehk võimaluse konfliktist loobuda ja leida ühiskonnale vähem lõhestavaid lahendusi.

Et mõista, miks me oleme praegusesse olukorda jõudnud, peame alustama otsimist kaugemalt ja leidma vastuse küsimusele: milleks EKRE-le rahvahääletus kooseluseaduse teemal? Milleks rahvahääletus, mis tegelikult ei muuda Eesti seadusandluses mitte midagi? Põhjust tuleb ilmselt otsida EKRE soovist mistahes hinnaga suurendada oma toetust valijate hulgas. Tõenäoliselt on erakonna eesmärgiks, nii võimatu kui see ka praegu ei tunduks, riigikogus enamuse saavutamine. Milline saab olla strateegia selle eesmärgi saavutamiseks? Vaja oleks teemat, mis rahva kindlalt ja selgelt kaheks lõhuks, kus sinuga jääks suurem pool ja see suurem pool tajub sind ainsana, kes selle teema eest tegelikult sirge seljaga seisab. Teema ise ei pea olema oluline - vaid seda peab saama puhuda oluliseks, kasutades inimestes juba olemasolevaid eelarvamusi ja hirme. Peamine on tekitada emotsioone. Emotsioone, mitte ainult oma valijates, vaid ka vastaspool peab suutma teemasse emotsionaalselt suhtuda. Koostöös õnnestuks teema ühiskonnale maha müüa kui midagi kriitiliselt olulist - midagi, mille kaudu saab ennast määratleda, kas meie või nendena. EKRE on selle teema selgelt leidnud - homod. Üsna tõenäoline on, et härrad Helmed on maailma näinud ja intelligentsete kodanikena ise homode ees hirmu ei tunne. Samas vastab "homo teema" kõigile ülaltoodud nõuetele ja on kindel, et Eesti enamusel on homode suhtes hirm ja eelarvamused ning ka vähemus võtab teemat väga emotsionaalselt.

Järgmine samm on juba lihtsam: tuleb tõmmata teemale ühiskonna tähelepanu - selleks on  välja toodud üleriigiline rahvahääletus. Ajakirjandus ja vastasrind ongi juba konksu alla neelanud ja "homo teema" on Eestis saanud peamiseks, mis aitab tõmmata selgeid piire omade ja valede vahel.

Vaatame nüüd ka rahvahääletuse juriidilist poolt, jättes kõrvale ühiskonnas tekitatud emotsioonid. Rahvahääletuse tegelik, juriidiline sisu on Perekonnaseaduses oleva lause § 1 (1) "Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel" kinnistamine põhiseaduslikul rahvahääletusel, et selle muutmiseks oleks ka tulevikus vaja uut rahvahääletust. Vähemalt nii on olnud ajakirjanduse vahendusel juristide hinnang ja erinevad juristid on sellisel kujul toimuva rahvahääletuse põhiseadusega vastavuses olevaks kuulutanud. Lisaks põhiseadusega vastavuses olemisele on vähe räägitud küsimusest, kas selline eraldiseisev otsus on ka juriidiliselt mõistlik?

Õnnestunud rahvahääletuse tulemusena tekiks meil siis lisaks põhiseadusele mingi lisanduvate käskude ja keeldude kogum, mis omab põhiseadusega võrdset jõudu, aga mida on põhiseadusega võrreldes lihtsam luua ja muuta. Võrreldes põhiseadusega eristab seda nimekirja sisuliselt vaid võimalus korraldada seda väiksema arvu riigikogu liikmete toetusega. Tekib küsimus, kas selline eraldi nimekiri on ühiskonnale vajalik?  Või piisaks põhiseaduse rahvahääletusele panemiseks vajaminevate riigikogulaste häälte arvu vähendamisest? Või teistpidi - viia põhiseadusesse sisse punktid, mis selliseid eraldiseisvaid käske ja keelde ei võimaldaks?

Rahvahääletuse tulemust võib vaadelda ka teisest küljest. Põhiseadus annab võimaluse rahvahääletusel vastu võtta ka seaduseelnõusid, aga samas ei sätesta, et rahvahääletusel vastuvõetud seaduseelnõu edasine muutmine saab toimuda vaid rahvahääletuse korras. Samuti jätab põhiseadus reguleerimata, kuidas peaks suhtuma "muusse riigielu küsimusse" - ja kuidas käib nendega seotud otsuste käsitlemine ja muutmine. Põhiseadust saab tõlgendada ka selliselt, et üleriigiline rahvahääletus omaks  juriidilist jõudu vaid selle väljakuulutamise hetkel ja edaspidi oleks see pigem moraalseks suuniseks ametnikele ja rahvasaadikutele. Sellisel tõlgendamisel jääkski rahvahääletuse juriidiline tulemus vaid riiklikuks küsitluseks.

Ülalkirjeldatust lähtuvalt on igal juhul juriidiline muutus ühiskonnas, mida rahvahääletusega saavutatakse, pea olematu. Seega opositsiooni reaktsiooni ei saa tõlgendada muuna, kui EKRE konksu allaneelamisena ja sellega võetakse julgelt sisse planeeritud roll ühiskonna lõhestamise protsessis. Demokraatia on oma olemuselt ebaratsionaalne ja ei suuda alati tavapäraste toimimismehhanismidega lükata kõrvale ebamõistlikke otsuseid, kui nende otsuste taga on piisavalt suur jõud. Abielu mõiste taasdefineerimine on üks selline teema - seda ei ole tegelikult vaja, aga kui mingil põhjusel oluline osa ühiskonnast soovib sellega tegeleda, siis demokraatia põhimõtted nõuavad sellega tegelemist. Isegi kui sellise otsuse menetlemise kulu on ebamõistlikult suur. Opositsiooni obstruktsiooni taktika on demokraatia vaatest seega täiesti põhjendamatu ja lühinägelik rumalus. Lisaks on opositsioonipoliitikud eelnõu ründamisel asunud tugevalt demagoogia teele. Toon mõned nende peamistest argumentidest:

- Otsus on seotud inimeste eraeluga ja seda ei peaks referendumil arutama. Rahvahääletusele pandav põhimõte on juba praegu perekonnaseaduses kirjas. Kui selline punkt seadusesse oli sobiv riigikogule hääletamiseks - on see loomulikult täiesti sobiv valijatele otsustamiseks. Riigikogu liikmed unustavad, et nad on oma volitused saanud rahvalt. Ja neil ei saa olla kunagi mitte üheski küsimus suuremat otsustusõigust kui see, mille valijad on neile edasi delegeerinud. Probleemiks siin on, et nii opositsioon kui ka koalitsioon annavad rahvahääletusele lisaks juriidilise sisule hoopis laiema emotsionaalse sisu - opositsiooni roll võiks olla just sellega tegelemine, et selgitada kodanikele täpsemalt, mida minnakse hääletama ja lõigata ära eraeluga seonduvad teemad.

Lisaks - hakates andma hinnanguid selle kohta, mida on kohane menetlusse võtta ja mida mitte -  on opositsioon sisuliselt võtnud enda kanda seaduste tõlgendaja ehk kohtusüsteemi rolli, mis paneb lisaks demokraatia korraldusele ohtu ka võimude lahususe toimimise Eesti Vabariigis.

-  Rahvahääletuse läbiviimine on ebamõistlikult kallis. Loomulikult on see väide õige. Aga veel kallim on riigikogu menetluse põhjendamatu venitamine. 2021 Eesti Riigi Eelarves on riigikogu kuludeks märgitud umbes 23 miljonit. Kui arvestada ainult tööpäevi - teeb see ühe päeva hinnaks umbes 90 000 EUR. Võite ise arvestada kui palju praegune obstruktsioon juba praegu Eestile maksma on läinud ja kui palju kulusid veel lisandub. Kas kasu obstruktsioonist saab kaaluda üle kahju, mida ta põhjustab?

Opositsiooni hinnang, et obstruktsiooni võimalus aitab opositsioonil vähemuse seisukohti kaitsta, on üsna nõrk. Opositsiooniga arvestamise eelduseks on poliitiline kultuur, mis arvestab teistsuguste arvamuste ja seisukohtadega ka siis, kui sa ise nendega kuidagi nõustuda ei saa. Selline poliitiline kultuur on võimalik, aga selle kujundamise nimel tuleb vaeva näha, ise võimalusel eeskuju näidates. Obstruktsiooni kasutamine viib lõplikust eesmärgist vaid eemale. Demokraatlikul riigil, kus on poliitikud, kelle peamiseks tegevusalaks on üksteisest üle karjuda ja üksteise tegevust vaid takistada, ei ole tulevikku.

Kindlasti peab demokraatial olema võimalus ennast kaitsta. Suuremat pilti vaadates on üsna selge, et suurte demokraatia probleemide korral ei ole obstruktsioon kunagi efektiivne vahend. Kas te kujutate obstruktsiooni kasutamist probleemide korral Ukrainas, Valgevenes, Ameerika Ühendriikides või Hitleri Saksamaal? Jah, nii mõneski nimetatud juhtudel jäädi demokraatia kaitsmisega ehk liiga hilja peale - aga kahjuks on demokraatia kaitsmisel ka tänapäeva maailmas vaja tihtipeale oluliselt otsustavamaid tegevusi kui "koolikius" poliitikult poliitikule. Head kodanikud, me ei ole omadega veel nii kaugel, et peaks hakkama vereohvreid tooma. Obstruktsioon ei ole see ventiil, mis meid viib lahkhelidest kaugemale. Vastupidi - ta viib ühiskonna süveneva lõhestumiseni, mis seab ohtu kogu Eesti riigi säilimise. 

Mis võiks siis  olla demokraatliku protsessiga kohane tsiviliseeritud lahendus olukorrale? Opositsioon peaks jätkama selgitustööd ühiskonnas ja riigikogus, miks selline rahvahääletus ei ole mõistlik ja vajalik, samal ajal õppima mõistma ka neid inimesi, kes seda referendumit ootavad ja arvestama ka nende maailmavaatega. Kui rahvahääletusest loobumine riigikogus ei õnnestu, siis leppida sellega kui demokraatia paratamatusega. nimesi võib ka kutsuda ülesreferendumil mitte osalema, kuna küsimus, mida küsitakse, on riigi seisukohalt ebaoluline ja tegemist on ka valijate poolt vaadatuna ajaraiskamisega. 

Tõenäoliselt saadakse referendumilt EKRE jaoks positiivne vastus igal juhul. Tsiviliseeritud käitumine opositsiooni poolt muudaks rahvahääletuse üsna ebaoluliseks sündmuseks ja lõhe ühiskonnas vähemalt ei süveneks. Ja ka "jah" vastus rahvahääletusel ei keela hiljem, kui ühiskond on selleks valmis, muuta perekonnaseadust viisil:

 § 1.   Abielu sõlmimise eeldused

  (1) Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel.

§ 1' Homoabielu sõlmitakse kahe samast soost partneri vahel. Homoabielule kohalduvad kõik käesolevas seaduses abielule kohaldatavad õigused ja kohustused.

Poliitiliste ideoloogiate metsaprogrammid

 Mõned päevad tagasi ilmus Postimehes artikkel, kus Joakim Helenius nimetas Isamaa partei olemuse liberaalkonservatiivseks ja kutsus ka seisma parempoolse rohepoliitika eest. Rohkem artiklist teada ei saanud, kuna edasine oli maksumüüri taga. Aga eks see artiklite peitmine selleks olegi, et inimestel tekkiks võimalus oma fantaasia tööle panna ja välja nuputada mida küll sellise pealkirja ja sissejuhatusega artikkel endas sisaldada võiks. Hakkas ka minu aju kohe juurdlema, et milline see liberaalkonservatiivne rohepoliitika olla võiks. Kui roheline siis mõte viis kohe metsa poole. Et noh sellest meil viimasel ajal palju juttu. Demonstratsioonid ja värgid .. Et siis milline võiks olla näiteks liberaalkonservatiivne metsapoliitika..

Liberaalne tähendab vabadust eks ole; ja riik on meil teadaolevalt peamine vabaduse piiraja. Seega olukord, kus pool meie metsast riigile kuulub, ei sobi kuidagi. Tuleb erastada. Konservatiivne tähendab, et ühiskonna jõujooni ei tasu torkida. Selge selge.. See plaan, et RMK tükkideks jagada ei ole kindlasti sobiv - siis igasugused popsid saavad jälle mingi maatükki ja hakkavad oma õigust taga ajama. Konservatiivses ühiskonnakorralduses on see vaid pinnuks silmas. Variant oleks ka muidugi oma sõpradele maha parseldada kogu RMK, aga see läheb taas vastuolu liberaalsuse ideega. Nii et kogu täiega müüki ja müügile piiranguid ei sea. Ostjaks ilmselt siis kas Venemaa või Hiina rahad - aga õiges liberaalses majanduses tuleb uskuda turu jõusse ja õige konservatiiv ei karda kunagi seda kes on juba tugev. Ja kui ta on juba tugev, siis saab ta hiljem oma reeglitega kehtestamisega metsas ka selgelt ise hakkama. Ega tegelikult ju polekski sünnis Hiinale ega Venemaale hakata ette kirjutama, mida nad oma metsas teha tohivad.

Näed siis - mõtlesingi välja, mida härra Helenius öelda soovis. Aga mõte on juba selline kratt, et kui juba hoog sisse antud, siis kohe ei saagi pidama. Ja kui juba liberaalkonservatiivne metsapoliitika sai kirja pandud, tulen nüüd kohe ka teistele Eesti poliitikutele appi ja täidan sisuga ka kõigi teiste poliitiliste voolude metsaprogrammid. Et siis nagu väike valimiskompass – toetad seda, mis sulle paremini sobib; ja kui mets sulle armas - valid vastavat ideoloogiat toetava erakonna järgmistel valimistel... Et siis ..

 

Liberaalne metsapoliitika

Nagu eespool juba öeldud - peamine on vabadus. Nagu majandus saab ka mets ilma piiranguteta ja paksu riigita väga hästi hakkama. Erastame RMK ja edasi las turg otsustab kellele mida ja kui palju ja mis metsas kasvama peaks. Tulemus on ilmselt sama, mis liberaalkonservatiividel - aga mõtteprotsess sama tulemuseni jõudmiseks, nagu nägite, poole lühem. Õhuke riik - õhuke mõte;

 

Konservatiivne metsapoliitika

Kõik peab olema täpselt nii nagu enne. Samapalju puid peab olema. Samasugused puud peavad olema. Ja kindlasti peab ka samapalju raiuma. Kui siiani on saadud niiviisi hakkama ja kõik on endiselt elus - saab ka tulevikus samamoodi. Pole siiani mets otsa saanud - siis samamoodi tegutsedes ei saa kindlasti ka tulevikus. Peaasi, et midagi ei muudaks. Iga muutus ajab süsteemi tasakaalust välja ja sellest tuleb ainult mingi jama.

 

Rahvuskonsvervatiivne metsapoliitika

Üks on selge - kõige olulisem on kaitsta metsa võõrliikide eest. Tuleb tegutseda ja hävitada nii Sosnovski karuputk kui ka kõik teised võõrliigid. Esimeseks suureks ja oluliseks sammuks rahvuskonservatiivse metsanduse arenguks oleks kindlasti ministrite osalusel Sangaste lossi dendropargi pidulik hävitamine, mida kantakse üle televisioonis. Puud pargis süüdatakse tõrvikutest ja antakse edasi selge üleskutse hävitada enda koduaedadest ja kodumetsadest kõik võõrliigid.

Edasiste sammudega saab olema muidugi keerulisem, kuna selgub, et rahvuskonservatiivid mõistavad metsa olemust erinevalt. Kõik on veendunud, et mets peab olema nii nagu vanal heal Eesti ajal. Aga sisulise kokkuleppega tekib raskusi. Üks pool rahvuskonservatiividest on kindlad, et metsa peaks raiuma ja taas põllumaaks muutma, kuna Pätsi ajal oli Eestis vaid 30% metsa. Teised mäetavad veel aegu mil Odin tegutses ja nõuavad, et kogu Eesti paks olema kaetud metsaga. Lembitul ju ei olnudki maja - elas ta suure kuuse otsas ja just nii peab meie elu ka edaspidi olema. Et lõppeks lõpuks see ogar linnade kummardamine ja saaks ometi metsade rahulikus rüpes õige Eestlase elu elada.

 

Kristlik-konservatiivne metsapoliitika

Mis kuradi Lembitu? Saksa rüütlid oma eluga riskides tõid meile kultuuri. Kiriku nimel nad võitlesid ja võitlesid kirikuriigi omaks kogu Eestimaa metsa, mis hiljem igasuguste Rootsi ja Vene liberastide rünnakutega on ausalt Rooma kirikult tänaseks röövitud. Eesti mets tuleb kogu täiega tagastada kirikule ja mitte ainult RMK osa. KÕIK. Vaid siis võib Eesti rahvas veel mingilegi jumala armule ja lunastusele loota.

 

Sotsialistlik metsapoliitika

Peamine on võrdsus. Kuhu see sobib, et Eestimaal on mingeid puid rohkem kui teisi. Eestis on ometigi 51 puuliiki - ei saa olla nii, et igal pool ainult kuused ja männid. Tuleb enamus neist maha võtta ja istutada võrdses koguses ka viirpuid, metsõunapuid, paakspuid jne. Aga võõrliigid küsite? Ka nemad on muidugi oodatud. Aga kui nad juba tulevad. Siis no nii igaks juhuks tõmbame neile 25 aastaks okastraadi ümber ja siis pärast veel viis aastat tähelepanelikult jälgime. See on tegelt ka kuradi kahtlane, kui mõni lõunamaa liik siia põhjamaale on nõus vabatahtlikult tulema..

 

Kommunistlik metsapoliitika

Mis mets? Mets tuleb maha võtta. Ja kohapeal ära põletada. Ei ühte tikku ka nurjatud kapitalistidele, et nad ei saaks selle töötlemisega töörahvast kurnata. Hea on vaadata lagedat maad. Noh teisitimõtlejad - kuhu te nüüd peitu lähete? Ahjaa.. Sood tuleb ka ära kuivendada.

 

Demokraatlik metsapoliitika

Nii nii.. Et prooviks teha nii, et kõik on rahul.. Kutsuks õige kõik kokku kärajatele ja siis arutame, et mis me selle metsaga teeme... Oot, see juba oli korra. Tulid kõik kokku ja hakkasid siis hoopis vaidlema selle üle kas setu ikka on õige eestlane.. Mida see setu nüüd siia metsa puutub? Setud ju pole kunagi keset metsa elanud.. Ei nii see ei lähe. Mingit uut mõtet vaja .. Ee.. Hmm.. ää... Ei tule.. Aga need teised kõik: kommunistid, sotsialistid, kristlikud konservatiivid, rahvuskonservatiivid, konservatiivid, liberaalid, liberaalkonservatiivid - need on kõik ka ju meie inimesed ja nende arvamus on oluline. Lähen parem vaatan mis sinna ülespoole kirja sai ja noogutan kaasa.... Noh, et vähemalt mingit jama ei tuleks ja keegi ei solvuks.

Raivo Aeg ja auhinnad

Raivo Aeg meenutab mulle Breznevit. Breznevil oli wikipedia admetel 114 ordenit. Tundub, et ka Raivole meeldidivad autasud ja tunnustus. Ta peab seda oluliseks. Enda komplekse teistele üle kandes on Aeg veendunud, et Pärnitsa auhinnasaajate nimekirjast välja-arvamine on võimas karistus ja kättemaks. Ta ilmselt solvuks kandadeni, kui keegi teamalt mingi auhinna ära võtaks. Ta nagu ei pane tähelegi, et noormees on saavutnud juba ammu mida soovis.. Presidendi käepigistuse, tasuta õhtusöögi, avalikkuse tähelepanu ja nüüd boonusena on teda upitamas ministrihärra, kes teda juba mitmendat päeva ajakirjade esikaantel hoiab ja aitab tal oma sõnumit levitada.

Kuidas luua erakonda: Üheksa nõuannet uutele alustajatele

Valimised on taas ukse ees ja taas on ka välja ilmunud paar seltskonda, kes on lubanud valmimiste ajaks uue erakonna püsti panna. Olles olnud osaline Erakonnas Eestimaa Rohelised päris asutamiskoosolekust peale, kuni tema sisulise surmani.. Olles osalenud Vabaerakonna eellase Tallinna Vaba Kodaniku tegemistes ning ka hiljem Vabaerakonna ja Vabade Kodanike tegemistel silma peal hoidnud.. Annan siis omalt poolt mõned soovitused kuidas ühte erakonda luua. Et kui uutel tulijatel peaks fantaasiast puudu jääma oleks kohe midagi millest kinni haarata:

1. Erakonna loomist tuleb alustada mitte varem kui pool aastat enne valimisi. Valimised on selgelt arusaadav motivaator, mis kõigile sädeme silma toob; Eesmärk mida kõik mõistavad ja mille nimel ka palju andeks antakse. Kui korra juba riigikokku on saadud - siis on ju neli aastat aega omavahel arutada ja ära arvata miks üldse kokku on saadud ja mida tähendab rohelisus, vabadus või milline siis Eesti ikkagi tegelikult peaks olema 100 aasta pärast. Need tulevased arutelud saavad kindlasti olema emotsionaalsed ja põnevad.

2. Erakonna 500 liikme täis saamine on keeruline ja aega selleks vaid mõned tühised kuud. Nimekirja kokkusaamiseks tuleb erakonda kõikjal reklaamida. Erakonda tuleb vastu võtta kõik soovijad tausta kontrollimata. Samuti tuleb erakonna liikmes vormistada ka kõik sõbrad ja sugulased. Selline paaniline inimeste lisamine annab erakonnale erakordselt värvika liikmeskonna, kellega on lausa rõõm üheskoos valitud rada astuda. Erakordselt erinevad mõtted ja taust saab olema peamine energiaallikas, kui peale õnnestunud valmimisi erakonna tegelikku sihti hakatakse otsima (vt. punkt 1).

3. Kui esimesel korral ei õnnestu ikkagi valimistel lävendit saavutada - ei tohi heita meelt. Tuleb lihtsalt rahulikult oma tegemiste ja toimetuste juurde tagasi suunduda, et siis pool aastat enne uusi valimisi uuesti aktiveeruda. See on ju kõigile selge, et ühe poliitilise ühenduse peamiseks eesmärgiks on saada valitud. Valimiste vaheliste ajal pole mõtet oma jõudu, närve ja aega raisata.

4. Erakonna üheks oluliseks osaks on erakonna Programm. Erakonna programmi loomine on lihtne. Tuleb lihtsalt üks ruum kinni panna ja kutsuda kõiki kellel on huvi programmi kirjutama. Hea programmi eelduseks on üks karismaatiline eestvedaja, kes on valmis puusalt lausa põrutavaid ja uudseid ideid välja tulistama. Samuti tuleb kasuks, et üksi osaleja ei oleks tutvunud mitte ühegi olemasoleva riikliku kavaga ega oleks liiga lähedalt seotud teemadega, mida parasjagu arutatakse. Kõik ju teavad, et arengukavad on kokku pandud olemasoleva valitseva kliki pluss laiskade ja mugavate ametnike poolt, kellel pole pooltki nii häid ideid ja arusaamisi, kui ajalehekuulutusega kokkuaetud seltskond paaritunnise koosolemisega suudab kokku genereerida. Väga oluline on, et programmi saaks paar täiesti põrutavat ja uudset punkti, mille ajakirjandus üles korjaks ja neist uudised teeks. Teostatavus pole nende puhul oluline - programmi peaeesmärk on ikkagi tähelepanu..

Lõpliku programmi viimistlemisega ei tasu liiga palju vaeva näha. Las lähevad kirja laused, mis kaudselt meenutavad asjaosalistele umbes, millest juttu oli.. Keegi seda programmi niikuinii hiljem ei loe.. Erakonna alustamiseks sobib kui mõned selliselt loodud vigased punktid ühte dokumenti kokku panna ja see nimetada näiteks manifestiks. Manifest ise on juba nii kõva pealkiri, et sisu muutub ebaoluliseks ja kes meist siis ei sooviks alla kirjutada manifestile..

5. Erakonna kui organisatsiooni kujundavad reeglid. Reegleid peab olema palju ja nad peavad olema keerulised. Erakonna juhtidele on erakonna reeglid kõige pühamad asjad.. Kuniks nad toetavad juhtide nägemusi ja eesmärke... Kui keegi juhtidele vastu astub pole reeglid enam just üleliia olulised. Neid saab lihtsalt kahtluse alla seada ja neist mööda vingerdada. Eriti kasulik on omada seltskonnas ühte nõrga eetikaga juristi, kes on valmis õigel ajal kinnitama, et see reegel mis paberil kirjas ei tähendagi tegelikult seda, kuidas sellest lihtinimesed aru saavad. Ja kui ta ikkagi on paberitega jurist - inimesed usuvad...

6. Erakonna olulisemateks otsusteks on üldkoosolekul tehtavad otsused. Neid ei tohi kunagi lasta kontrollimatult rahvale otsustada anda. Siin tuleb abiks just need eelnevalt kaasatud sõbrad ja sugulased, kes tegelikult ei mäletagi, et nad erakonna loomiseks allkirja andsid. Enne üldkoosolekut tuleb nad kõik taas läbi helistada ja neilt volitused võtta. Hea oleks kui vähemalt kolmandik üldkoosoleku häältest oleks sellisel kujul kindlalt lähedase seltskonna käes. See aitab vältida üllatusi ja lisaks õpetab kokkutulnud ilma volitusteta üldkoosolekule tulnud enamusele demokraatia tegelikku toimumist. Paras neile kellel sõpru pole..

7. Kui juba üldkoosolek on kokku aetud, siis üheks kindlamaks edu allikaks on põhikirja, programmi pressiteate vormistamine nullist ja kohapeal. Kui juba sajad inimesed on kokku aetud - siis kõigi ühiste silmade all on kõige kiirem need kirjutised ka kohapeal valmis kirjutada ja kohe ka vastu võtta. Võimaluse andmine, et keegi asjad hiljem veel kaine peaga üle loeb, avab võimaluse lõpututeks vaidlusteks ja silumiseks. Puusalt, kiirelt ja üheskoos - see on edu valem.

8. Ja kõige olulisemast: Erakonna sümboolika. Erakonna alustamisel tuleb paika panna erakonna nimi, sümbolid jms. Ei tohi kasutamata jätta seda põnevat võimalust, kus kokkutulnud rahval on esimest ja tõenäoliselt ka viimast korda arutada asjade üle, millest nad arvavad hästi aru saavat. Ei tasu jätta kasutamata seda võimalust tunda demokraatia jõudu ja alustada esimesel võimalusel tuliseid vaidluseid sümboolika teemadel.

9. Erakonna juhatusse peab saama valitud palju inimesi. Erakonnal on raha alati puudu ja tasuta tööjõud kulub ära. On selge, et ilma juhatuses olemata ei viitsi keegi erakonna kasuks midagi teha. Ega enamus neist, kes juhatusse valitud samuti miskit kasuliku ei tee ... Seepärast tulebki valida võimalikult palju inimesi - mõni neist ikka millegagi hakkama saab. Kui keegi siiski hakkab ka väljastpoolt juhatust midagi erakonna heaks tegema - sellele tegevusele tuleb kiirelt lõpp teha. Isetegevusest võib ainult mingi kontrollimatu jama välja tulla...

Suure seltskonnaga on ka lihtsam hajutada fookust ja tegeleda juhatuse koosolekul pseudoteemadega. Organisatsiooni tegelik juhtimine on oluline hoida juhatusest võimalikult eemal ja omade keskel.

Parlamendierakonnatud kohalikel valimistel

Kohalikud valimised on möödas ja ajalehtedes ülepäeviti artiklid ja spekulatsioonid uute erakondade tekkimise üle. Aga kas meil on poliitikuid, kellel on juba olemas rahva toetus ja kes pole ennast sidunud ühegi parlamendierakonnaga? See postitus proovibki selles selgust saada. Kes on need kohalike valimiste parteitud staarid? Kas neil jõude ühendades oleks võimalik tuua muutusi erakonnamaastikule ja teha arvestav tulemus ka riigikogu valmistel?

Koostatud edetabelis on toodud kõik kohalikel valimistel oma ringkonnas üle 500 hääle saanud kandidaadid, keda ei olnud ühegi parlamendierakonna nimekirjas (ka need kes parteitutena kandideerisid parteide nimekirjades). Lisatud on ka need erakonnaliikmed, kes kandideerisid oma koduerakonna vastu, samuti ka parlamendiväliste erakondade liikmed.

1. EDGAR SAVISAAR - 3611 häält. "Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn". Savisaare isikust ja tema valimistulemusest on räägitud nii palju, et raske on siinkohal midagi lisada.

2. ROMEK KOSENKRANIUS - 2149 häält. Valimisliit Pärnu Ühendab. Pärnakatel on traditsioon, mille lõi Toomas Kivimägi - tuleb anda palju hääli erakondadest sõltumatule kandidaadile. Traditsioon jätkus ka pärast seda, kui Kivimägi ise ürituse "reetis" ja Reformierakonnaga liitus. Endale mantlipärijaks määras ta ise Romek Kosenkraniuse, kes loodud traditsiooni igati töös hoiab. Ja nii jätkab Kosenkranius Pärnu linnapea kohal ka pärast viimaseid valimisi. 

3. KATRI RAIK - 1490 häält. "Valimisliit Meie Narva". Suurim üllatus selles nimekirjas minu jaoks. Mida teab peavoolu meedia jälgija sellest mis toimub Narvas? Ja kuidas saab pea täielikult Vene linnas teha arvestatava tulemuse valimisliit, kelle neljast esinumbrist on kolm Eesti ja üks Leedu nimega? Sisekaitseakadeemia juhil Raigil on selgelt olemas Narvas suur toetus ja selle pinnal annab kindlasti ka edasi minna.

4. URMAS SUKLES - 1207 häält. "Haapsalu ja Ridala valimisliit "HARI"". Enne valimist pani Reformierakond ta valiku ette, kas Haapsalu või Reform. Sukles valis Haapsalu, tegi kindla valiku ja jätkab Haapsalu linnapeana.

5. ALLAIN KARUSE - 1089 häält. kandideeris Valgas Keskerakonna nimekirjas. Laiemale üldsusele mitte just üle liia tuntud Lõuna-Eesti ärimees. Mees kes kartma ei löö ja sekkub ka siis kui pärast peksa saab. Tema ei luba, tema teeb - see oli ta valimisplakat. Tänuks võimas tulemus piirilinnas Valgas.

6. ANDRES LAISK - 1075 häält. "Saue valimisliit "Koostöö - Meie vald" Tallinnale lähemale, aga taas pigem kohalikke kuulsusi. Parim tulemus väljaspool linnu. Saue vallavanem on valijate hinnangul juhtimisega hästi hakkama saanud ja tegi tugeva tulemuse ka seekord ja jätkab endiselt, nüüd veel suurema, Saue valla juhina. Ja seda oma koduerakonna IRL-i vastu kandideerides.

7. ALEKSEI TUROVSKI - 1061 häält Sotsiaaldemokraatliku erakonna ridades Haabesrstis. See pole Turovskil esimene kord Sotside nimekirjas kandideerida. Võib-olla teda sõltumata kandidaadina presenteerida on ehk juba hilja? Aga erakonna liikmeks ta astunud pole ja rahvas armastab rahuliku jutuga loomaaiameest.

8. ENE ERGMA - 1058 häält. Tartu "Eesti Reformierakonna" nimekirjas. Kui väljendada end astroloogiliselt - siis on Ergma näol tegu juba poliitika langeva tähega. Olles olnud pikka aega Eesti paraadvõimuheriarhia teisel positsioonil - ei ole tema suur häälte saak üllatus.  IRL-st välja astununa nüüd siis Reformierakonna ridades.

9. MADIS KALLAS - 1053 häält. Saaremaa Vallas "Sotsiaaldemokraatliku Erakonna" nimekirjas. Kuressaare linnapeana sai endine kümnevõistleja taas mandaadi oma positsioonil jätkata ja omab Internetist vaadates nüüd topelt rohkem tiitleid: Kuressaare Linnapea ja Saaremaa Valla Vallavanem üheaegselt.

10. JUKU-KALLE RAID - 937 häält. "Vaba Tallinna Kodanik Valimisliit" nimekirjas kesklinnas. Tuntud vabatmees, kes oma trikitamise juures suutnud täita ka riigikogu pinki. Tegi Vabadest Tallinna kodanikest parima tulemuse.

11. TANEL TEIN - 854 häält. "Valimisliit Tartu Eest" Teine endine tippsortlane nimekirjas. Kui Madis Kallas teeb häid tulemusi erakonna nimekirjas olemata erakonna liige, siis kuulus Tartu korvpallur tegutseb Tartus oma koduerakonna Reformierakond vastu. Vaatamata heale tulemusele pole praegune reklaamiärimees Reformierakonna tipus sellist viha suutnud teenida nagu Sukles ja jätkab ka pärast valimisi erakonna liikmena.

12. AIVAR RIISALU - 824 häält. "Erakond Isamaa ja Res Publica Liit" Tartus. Ei peaks selles nimekirjas küll tegelikult olema, kuna valimiste ajal oli veel erakonna liige, kust pärast valimisi välja astus. Praegune seotus oma vana kodu Keskerakonnaga ei anna ka suurt julgust, et teda uue erakonna kontekstis tõsiseltvõetava tegijana arvesse võiks võtta.

13. URMAS SÕÕRUMAA - 734 häält. "Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn" Kesklinnas. Vaatamata täielikuks läbikukkumiseks peetud valimistulemusele suutis ta ikkagi end siia edetabelisse murda. Olümpiakomitee juht, kellel on raha mida panustada ja endiselt ka üksjagu toetajaid. Võib-olla kunagi hiljem ja paremas seltskonnas..?

14. EDUARD ODINETS - 700 häält. "Sotsiaaldemokraatlik Erakonna" nimekirjas Kohtla-Järvel. Mees, kes on olnud Sotsiaaldemokraatliku erakonna kantselei juhtaja, aga 2009 aastal erakonnast lahkunud, omab endiselt endise koduerakonnaga häid suhteid ja tegi Kohtla-Järvel tubli tulemuse. Juba kolmas Sotsiaaldemokraatliku erakonna nimekirjas kandideerinud esinumber, kes erakonda ise ei kuulu.

15. ZÜLEYXA IZMAILOVA - 662 häält. "Erakond Eestimaa Rohelised". Komeedina eesti seltskonnastaari staatusesse lennanud uus Rohelise Erakonna juht. Tugev tähelepanu enne valimisi ei aidanud siiski saada ka selles nimekirjas paremat kui 15-ndat koht, millest ei piisanud, et Rohelisi mudast kõrgemale tõsta. Aga oli siiski piisav linnaametniku töö saamiseks.

16. VLADIMIR EVVE - 601 häält. Kohtla-Järve "Eesti Keskerakonna nimekirjas". Mees kelle kohta ei leia Internetist palju muud, et tegemist Kohtla-Järve linnavolikogu liikmega ja aselinnapeaga. Keskerakonnaga juba pikaajalises registreerimata suhtes.

17. OLGA IVANOVA -  569 häält. "Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn". Ivanova, kes Savisaarega flirtimise eest erakonnast välja visati, paigutas ennast kindlasse kohta Savisaare selja taha. Selg ei olnud siiski piisavalt lai ja peamiselt Savisaare ootamatult madala valimisaagi tõttu jäi Ivanova nüüd täiesti tuulte kätte.

18. RIINA IVANOVA - 594 häält. "Eesti Keskerakonna" nimekiri Kohtla-Järvel.

19. JELENA PAHHOMOVA - 511 häält. "Eesti Keskerakonna" nimekiri Narvas.

Viimased kaks meie nimekirjas on Internetis halvasti kajastatud. Volikogu liikmed on nad mitte esimest korda. Riina Ivanova on korra rongi alla jäänud, Jelena Pahhomova korra korruptsioonikahtlustuse saanud.  Muud infot nagu väga ei leiagi. Mõlemad pikalt Keskerakonna nimekirjades, aga erakonna liikmeks pole astunud.

20. OLEG KULTAJEV - 511 häält. "Savisaare valimisliit Sillamäel". Amatöör filmirežissöör Sillamäelt, kes võidupühal surematute polgu liikumist organiseeris ja ehk peamiselt Savisaare nimega endale hea tulemuse kindlustas.

Milliseid järeldusi me sellest numbrite jadast teha saame:

Kokku 20 peale 21274 häält, mis on 3,7% potentsiaalsetest häältest riigikogu valimistel. Tegelik tulemus suuremate valimispiirkondade tõttu ilmselt oluliseks paremaks osutuks ja valimiskünnis oleks ületatud. Muidugi sellises koosseisus erakonna nimekiri oleks mõeldamatu - mõtleme siis variante, mis sellest mustrist võiks välja kooruda.

Vene erakond Savisaarega eesotsas. Nagu tulemused räägivad - ei ole praegu palju kohalikus poliitikas osalevaid populaarseid vene nimesid, kes poleks parlamendierakondadega seotud. Kes on - on need samad, kes juba ka seekord Savisaarega kaasa läksid. Keskerakonna nimekirja parteitud kandidaadid ilmselt hoiavad parema meelega kinni kindlast valikust Keskerakonnas. Et Savisaare erakonnaks jääb selgelt jõudu väheks - ainus variant oleks saavutada Keskerakonna pooldumine ja nimekiri ikkagi selle põhiselt kokku panna. Ilmselt Sõõrumaa on ka aru saanud, et panustas valele hobusele.

Spekuleerimine Roheliste teemadel ja võimalus nende valimiseduks järgmistel valimistel - selle annab eelolev nimekiri üsna hävitava vastuse. Vaid erakonna juht suutis saavutada arvestatava häältesaagi. Kusagilt on vaja suuremat seltskonda, keda inimesed saaksid usaldada. Väikese sammu eesmärgile lähemale annaks kindlasti see kui eesti tegelik "esi roheline" Aleksei Durovski sotsidelt "ära varastada".

Sotsiaaldemokraadite nimekirjas kandideerinud Durovski, Kallas ja Odinets tunduvad olevat piisavalt paigas. Kahel viimasel on vaja erakonda ja erakonnal on vaja Durovskit. Ilma suuremate sisetülideta vaevalt ka sellest luuavarrest pauku tuleb.

Seega sellest nimekirjast ainsa reaalsena tunduva tulemusena on võimalik ühe uue Paremerakonna nimekiri. Kosenkranius Kivimäe järgijana võiks ju kalduda paremale, Raik on endine IRL-i liige, Sukles reformierakonnast välja visatud, Karuse on ettevõtja, Laisk IRL-i liige, Ergma seal IRL-i ja Reformi vahel pendeldamas, Juku-Kalle IRL nimekirjas kandideerinud, Tein Reformierakonnast, Sõõrumaa ka ikkagi ju peamiselt ärimees. Selline nimekiri oleks üsna võimas, kui suuta kõik nad ühise idee taha ja ühisesse nimekirja koguda. Puhas Matemaatika ütleb, et kohalike valimiste tulemusena vaid 1,8% häältest. Aga kui vaadata laiemalt - Kandidaatide valimisliitude häälte summana jääb viiest protsendist napilt puudu ja samas oleks kaetud vaid väike osa Eesti pinnast. Otsides kandidaate ka väljastpoolt ja ühisjõuna kampaaniat tehes oleks päris kindlasti sellise liidu tulemus, ka siis kui mõned sellest nimekirjast kaasa ei tuleks, vähemalt 15%.

Spekuleerime edasi: Mida selline erakond muudaks Eesti poliitikas. Päris kindlasti võtaks selline uus nimekiri hääli paremerakondadelt. IRL kukuks allapoole valimiskünnist ja kaoks Eesti poliitikast. Vabaerakond kaotaks uue jõu imago ja vajuks veelgi suuremalt kui IRL. Reform kaotaks hääli ja valimisvõidu medalid võiks juba ette Keskerakonna kaela riputada. Aga mis kõige olulisem - tekkiks võimalus, et Eesti valitsus saaks endale lisaks mõned liikmed, kes pole kasvanud erakonna tagatubade inkubaatorites, vaid kellel on juba kokkupuude päris eluga linna või valla eesotsas. Loodetavasti tõmblemist valitsuses jääks vähemaks ja mõistust lisanduks.

Lõpetuseks vaatame korra ajas tagasi ja küsime, et mis sai nendest, kes olid eelmistel kohalikel valimistel erakonnatud staarid. Kuidas neil läinud on - ja milliseid muutusi nad tõid eesti poliitika maailmasse?

2013 aasta valimiste parlamendierakonnatute esikümme (samad eelpool nimetatud kriteeriumid):

Rainer Vakra 4237 - Kandideeris Sotside nimekirjas ja hiljem liitus Sotsiaaldemokraatidega. Täna: Riigikogu liige

Toomas Kivimägi 3338 - Astus enne Riigikogu valimisi Reformierakonda. Täna: Riigikogu liige

Yoko Alender 1991 - Kandideeris IRL-i nimekirjas. Hiljem astus Reformierakonda. Täna: Riigikogu liige

Martin Helme 1596 - EKRE ületas riigikogu valimistel valimiskünnise. Täna: Riigikogu liige

Vladimir Evve 1346 - Pole erakonda astunud ja on tänaseks kaotanud üle poole oma toetusest

Erki Savisaar 1273 - Jah ka tema ei olnud veel 2014 Keskerakonna liige. Nüüd on. Täna: Riigikogu liige

Hardo Aasmäe 1099 - Hukkus traagiliselt

Juku-Kalle Raid 1085 - tegi sel valimistel 150 häält nõrgema tulemuse. Aga võib öelda, et täna suures pildis endiselt sama koha peal, kus neli aastat tagasi.

Georgi Bõstrov 1038 - Endine Maardu linnapea Vasakerakonnast. Süda seiskus ja meie hulgast lahkunud

Mart Helme 1027 - Täna: Riigikogu liige

Kui võtta aluseks eelmiste valimiste nimekirja võib öelda, et esikümnest kuus on leidnud endale koha riigikogus ja parlamendierakonnas. Eks näe kuidas seekord..

Tallinna Sadam ehk miks müüa piima andvat lehma

Tallinna Sadama müük tekitab küsimusi. Milleks peaks valitsus müüma riigieelarvesse pidevat tulu toovat ettevõtet ja vähendama sellega oma sissetulekuid? Proovimegi siis läbi analüüsida kõik võimalused - kaasaarvatud need, mida meie ministrid tegelikuks põhjenduseks toonud.

Keskerakonna opositsiooni aastatel hakkasid kõik juba ära harjuma, et nende kõiki lubadusi ja kõiki seisukohti ei saa väga tõsiselt võtta. Pigem oli tegemist pideva koalitsiooniga vastanduse otsimisega. Keskerakonna valitsusse saades on õnneks enamus lubatud rumalusi ka üle parda visatud. Siiski oli Keskerakonnal ka mõned tugevad poliitilised seisukohad, mida üheselt populismiks liigitada ei saa. Üheks neist oli astmeline tulumaks, mis nüüd siis ka väga kummalises kastmes realiseeriti. Teine sarnane kinnisidee oli riigi infrastruktuuri teenuste hoidmine riigi omanduses. Mäletame Raudtee tagasi ostmist, vastuseisu Eesti Energia müügile jne. Et tegu polnud vaid Edgar Savisaare idee ja põikpäisusega, näitas veel paari aasta tagune selge ja ühine Keskerakonna seisukoht Omniva mahamüümise suhtes. Nüüd aga, Tallinna Sadama puhul, on Keskerakond muutnud positsiooni ja valmis osa sadamast müüki panema. Põhjendused selleks on üsna arusaamatud.

Tsiteerime (laused võetud äripäeva artiklist (http://www.aripaev.ee/uudised/2017/11/16/roheline-tuli-tallinna-sadam-laheb-borsile):

„Tallinna Sadama börsile viimise eesmärk on suurendada ettevõtte väärtust ja luua investeerimisvõimalusi Eesti inimesele ja pensionifondidele,“ rõhutas peaminister Jüri Ratas.

„Mida rohkem on aktsionäre, seda enam motiveerib see ettevõtet veelgi suuremale läbipaistvusele ja efektiivsusele ning kokkuvõttes kasvab ettevõtte väärtus,“ ütles majandus- ja taristuminister Kadri Simson. „Tallinna Sadam on edukas firma ja osaluse müük annab Eesti inimestele võimaluse sellest osa saada,“ lisas ta.

Simson tõi veel välja, et Tallinna Sadama IPO tõstab ettevõtte tuntust, võimaldab senisest suuremas mahus pensioniraha koduturule investeerida, aktiviseerib börsil kauplemist ning kasvatab Eesti mainet eduka investeerimiskeskkonnana. Tallinna Sadama aktsiate avalik noteerimine on kokku lepitud valitsuse koalitsioonilepingus.

Palju väga kahtlase väärtusega väiteid: Aktsionäride rohkus suurendab ettevõtte efektiivsust? Väidetest jääb tunne, et IPO-st osavõtt on vaid Eesti Investoritele ja pensionifondidele ja see samal ajal tõstab Eesti mainet eduka investeerimiskeskkonnana? Lisaks räägitakse juhtimise läbipaistvamaks muutmisest tänu börsi reeglitele. Kuulge - olete ministrid või ei? Kui on vaja läbipaistvust - andke korraldus Tallinna Sadama juhtidele avalik aruandlus teha - sarnaselt börsiga. Selleks ei pea ju omatigi börsi liikmeks hakkama, et sadama aruandlus korda saada.

Kokkuvõttes võib üsna kindlalt öelda et tegelik põhjus, miks osa Sadamast maha soovitakse müüa, jäi valitsusel päris kindlasti välja ütlemata. Mis meilgi muud üle jääb, kui ise mõistatada. Õnneks on võimalike motiivide arv niivõrd piiratud, et võime lubada endale need ükshaaval kõik läbi analüüsida. Kui sadama müügiga ühel lihtsal eestlasel elus vaevalt kokku puutuda tuleb - olen asja selgitamiseks kasutanud kõigile arusaadavat lehma müümist.

No alustame. Esimene võimalus, miks piima andvat lehma müüakse - et enam ei viitsi. Et keegi teine äkki saaks paremini hakkama ning väsinud sellest hommikusest varasest lüpsist ja sõnnikuveost. Selle võimaluse saab kindlalt välistada. Kui müüa lehmast vaid kolmandik - siis jääb ta ikkagi sinu lauta ja kohustustest ei pääse. Sõnnik (korruptsioon) jääb samuti ikka sulle omale koristada.

Peamine põhjus, milleks müüakse osa lehma, on lootus et kellegi teise rahaga suurendades lehma udaraid ja ostes juurde kvaliteetset rohumaad - saavutatakse võit nii endale kui ka ostjale. Suurenenud piimasaak jagatakse vana ja uue omaniku vahel. Tallina Sadama kohta on aga valitsus selgelt teada andnud, et müügist tulnud raha läheb valitsuse reservi ja lisa investeeringuid Tallinna Sadam ei vaja. Nii et sellegi variandi saame julgelt maha tõmmata.

Järgmisena tuleb pähe "mustlase müük". Ehk proovitakse vananev piima andev lehm (Kaupade vähenemine, tunnel vähendab reisijaid jne.) noore pähe kiirelt rahaks teha. Muidugi tekkib sel juhul küsimus, et kindlam oleks ju maha müüa kogu lehm? Põhjus miks ainult osa müüa võib olla, et kui müüa lehmast vaid tagumine pool, ei pööra ostja kogu lehma tervise vastu piisavalt tähelepanu. Terve lehma müümisel on risk, et keegi lehma suus lagunevaid hambaid märkab, hoopis suurem. Ja tänases infoühiskonnas teisele laadale sõitmine enam ei aita. Teooria kinnituseks on ka vihje võimalike ostjate suunas. Meie pensionifondihaldurite senise tootluse kõrval võib selline aeglaselt odavnev aktsia, muude rumalate otsuste kõrval, suisa positiivsena paista. Ehk see variant on tõenäoline..

Järgmine: Et asi ongi päriselt nii nagu seda soovitakse näidata - kingitusena rahvale. Antakse kolmandik lehmast inimestele, et nad selle abil piima saaks ja viimaks ometi kõhud täis. Ideaalses maailmas oleks tegu ilusa žestiga. Karmis rahamaailmas kingitus küll võetakse hea meelega vastu, aga ilmselt nende poolt kellel on parim info selle kohta, et see on kingitus. Enamus jookseks seotud isikute ja võib-olla ka rahvusvaheliste ärihaide kätte. Reaalse võimalusena saab arvestada, et koalitsiooni poliitikutel on mingi otsene või kaudne isiklik huvi sadama müügist kasu saamiseks. Ehk - siseinfo kasutamine + poliitiline korruptsioon. Võimalik...

Kui eelmised vandenõuteooria laadsed võimalused kõrvale jätta - jääb veel üks. Lehm on vaja osaliselt vaja maha müüa, kuna raha on kangesti vaja. Kuhu on raha vaja? Sellele vastavad taas ministri härrad ja prouad: Raha läheb reservi. Et siis lehm, mis iga päev piima annab - vahetatakse osaliselt sularaha vastu esikukapis, mis ei kasva ja mida inflatsioonirotid närimas käivad. Tundub loll mõte?  Milleks see? Ilmselt sellepärast, et Jürgen Ligi muidu veel rohkem viriseb, et eelarve pole tasakaalus. Üsna rumal põhjus sellepärast Sadamat maha müüa .. Aga samas kirjeldatud võimalustest kõige tõenäolisem.

Ei saa muidugi maha matta ka varianti, et lihtsalt sai purjus peaga kõrtsis (koalitsioonilepingus) lubatud ja nüüd pohmelliga on nagu piinlik ka öelda, et miks lubatud sai, enam ei mäleta.

Ega peamine küsimus polegi ainult selles, et miks otsus tehti, vaid pigem selles et valitsus ei soovi jagada informatsiooni tegelike põhjuste kohta.  Reformierakond ei protesteeri - kuna riigiettevõtete müük on ju tegelikult nende idee. Ajakirjandus ei protesteeri, kuna ei saa midagi aru? Rahvas ei protesteeri, kuna pole kedagi kes neile ütleks, et midagi haiseb ...