Tüli kooseluseaduse teemal võtab üles üha uusi tuure. Ehk on just nüüd õige hetk arutlemaks, millised on rahvahääletuse korraldamise soovi tegelikud põhjused. Samuti mõelda ka selle üle, millised järelmid võivad sellel tülil olla Eesti demokraatia toimimisele ja Eesti riigi tulevikule. Võttes arvesse rahvahääletuse algatajate ajendeid ja pöördudes tagasi demokraatia aluspõhimõtete juurde - annaks see ehk võimaluse konfliktist loobuda ja leida ühiskonnale vähem lõhestavaid lahendusi.
Et mõista, miks me oleme praegusesse olukorda jõudnud, peame alustama otsimist kaugemalt ja leidma vastuse küsimusele: milleks EKRE-le rahvahääletus kooseluseaduse teemal? Milleks rahvahääletus, mis tegelikult ei muuda Eesti seadusandluses mitte midagi? Põhjust tuleb ilmselt otsida EKRE soovist mistahes hinnaga suurendada oma toetust valijate hulgas. Tõenäoliselt on erakonna eesmärgiks, nii võimatu kui see ka praegu ei tunduks, riigikogus enamuse saavutamine. Milline saab olla strateegia selle eesmärgi saavutamiseks? Vaja oleks teemat, mis rahva kindlalt ja selgelt kaheks lõhuks, kus sinuga jääks suurem pool ja see suurem pool tajub sind ainsana, kes selle teema eest tegelikult sirge seljaga seisab. Teema ise ei pea olema oluline - vaid seda peab saama puhuda oluliseks, kasutades inimestes juba olemasolevaid eelarvamusi ja hirme. Peamine on tekitada emotsioone. Emotsioone, mitte ainult oma valijates, vaid ka vastaspool peab suutma teemasse emotsionaalselt suhtuda. Koostöös õnnestuks teema ühiskonnale maha müüa kui midagi kriitiliselt olulist - midagi, mille kaudu saab ennast määratleda, kas meie või nendena. EKRE on selle teema selgelt leidnud - homod. Üsna tõenäoline on, et härrad Helmed on maailma näinud ja intelligentsete kodanikena ise homode ees hirmu ei tunne. Samas vastab "homo teema" kõigile ülaltoodud nõuetele ja on kindel, et Eesti enamusel on homode suhtes hirm ja eelarvamused ning ka vähemus võtab teemat väga emotsionaalselt.
Järgmine samm on juba lihtsam: tuleb tõmmata teemale ühiskonna tähelepanu - selleks on välja toodud üleriigiline rahvahääletus. Ajakirjandus ja vastasrind ongi juba konksu alla neelanud ja "homo teema" on Eestis saanud peamiseks, mis aitab tõmmata selgeid piire omade ja valede vahel.
Vaatame nüüd ka rahvahääletuse juriidilist poolt, jättes kõrvale ühiskonnas tekitatud emotsioonid. Rahvahääletuse tegelik, juriidiline sisu on Perekonnaseaduses oleva lause § 1 (1) "Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel" kinnistamine põhiseaduslikul rahvahääletusel, et selle muutmiseks oleks ka tulevikus vaja uut rahvahääletust. Vähemalt nii on olnud ajakirjanduse vahendusel juristide hinnang ja erinevad juristid on sellisel kujul toimuva rahvahääletuse põhiseadusega vastavuses olevaks kuulutanud. Lisaks põhiseadusega vastavuses olemisele on vähe räägitud küsimusest, kas selline eraldiseisev otsus on ka juriidiliselt mõistlik?
Õnnestunud rahvahääletuse tulemusena tekiks meil siis lisaks põhiseadusele mingi lisanduvate käskude ja keeldude kogum, mis omab põhiseadusega võrdset jõudu, aga mida on põhiseadusega võrreldes lihtsam luua ja muuta. Võrreldes põhiseadusega eristab seda nimekirja sisuliselt vaid võimalus korraldada seda väiksema arvu riigikogu liikmete toetusega. Tekib küsimus, kas selline eraldi nimekiri on ühiskonnale vajalik? Või piisaks põhiseaduse rahvahääletusele panemiseks vajaminevate riigikogulaste häälte arvu vähendamisest? Või teistpidi - viia põhiseadusesse sisse punktid, mis selliseid eraldiseisvaid käske ja keelde ei võimaldaks?
Rahvahääletuse tulemust võib vaadelda ka teisest küljest. Põhiseadus annab võimaluse rahvahääletusel vastu võtta ka seaduseelnõusid, aga samas ei sätesta, et rahvahääletusel vastuvõetud seaduseelnõu edasine muutmine saab toimuda vaid rahvahääletuse korras. Samuti jätab põhiseadus reguleerimata, kuidas peaks suhtuma "muusse riigielu küsimusse" - ja kuidas käib nendega seotud otsuste käsitlemine ja muutmine. Põhiseadust saab tõlgendada ka selliselt, et üleriigiline rahvahääletus omaks juriidilist jõudu vaid selle väljakuulutamise hetkel ja edaspidi oleks see pigem moraalseks suuniseks ametnikele ja rahvasaadikutele. Sellisel tõlgendamisel jääkski rahvahääletuse juriidiline tulemus vaid riiklikuks küsitluseks.
Ülalkirjeldatust lähtuvalt on igal juhul juriidiline muutus ühiskonnas, mida rahvahääletusega saavutatakse, pea olematu. Seega opositsiooni reaktsiooni ei saa tõlgendada muuna, kui EKRE konksu allaneelamisena ja sellega võetakse julgelt sisse planeeritud roll ühiskonna lõhestamise protsessis. Demokraatia on oma olemuselt ebaratsionaalne ja ei suuda alati tavapäraste toimimismehhanismidega lükata kõrvale ebamõistlikke otsuseid, kui nende otsuste taga on piisavalt suur jõud. Abielu mõiste taasdefineerimine on üks selline teema - seda ei ole tegelikult vaja, aga kui mingil põhjusel oluline osa ühiskonnast soovib sellega tegeleda, siis demokraatia põhimõtted nõuavad sellega tegelemist. Isegi kui sellise otsuse menetlemise kulu on ebamõistlikult suur. Opositsiooni obstruktsiooni taktika on demokraatia vaatest seega täiesti põhjendamatu ja lühinägelik rumalus. Lisaks on opositsioonipoliitikud eelnõu ründamisel asunud tugevalt demagoogia teele. Toon mõned nende peamistest argumentidest:
- Otsus on seotud inimeste eraeluga ja seda ei peaks referendumil arutama. Rahvahääletusele pandav põhimõte on juba praegu perekonnaseaduses kirjas. Kui selline punkt seadusesse oli sobiv riigikogule hääletamiseks - on see loomulikult täiesti sobiv valijatele otsustamiseks. Riigikogu liikmed unustavad, et nad on oma volitused saanud rahvalt. Ja neil ei saa olla kunagi mitte üheski küsimus suuremat otsustusõigust kui see, mille valijad on neile edasi delegeerinud. Probleemiks siin on, et nii opositsioon kui ka koalitsioon annavad rahvahääletusele lisaks juriidilise sisule hoopis laiema emotsionaalse sisu - opositsiooni roll võiks olla just sellega tegelemine, et selgitada kodanikele täpsemalt, mida minnakse hääletama ja lõigata ära eraeluga seonduvad teemad.
Lisaks - hakates andma hinnanguid selle kohta, mida on kohane menetlusse võtta ja mida mitte - on opositsioon sisuliselt võtnud enda kanda seaduste tõlgendaja ehk kohtusüsteemi rolli, mis paneb lisaks demokraatia korraldusele ohtu ka võimude lahususe toimimise Eesti Vabariigis.
- Rahvahääletuse läbiviimine on ebamõistlikult kallis. Loomulikult on see väide õige. Aga veel kallim on riigikogu menetluse põhjendamatu venitamine. 2021 Eesti Riigi Eelarves on riigikogu kuludeks märgitud umbes 23 miljonit. Kui arvestada ainult tööpäevi - teeb see ühe päeva hinnaks umbes 90 000 EUR. Võite ise arvestada kui palju praegune obstruktsioon juba praegu Eestile maksma on läinud ja kui palju kulusid veel lisandub. Kas kasu obstruktsioonist saab kaaluda üle kahju, mida ta põhjustab?
Opositsiooni hinnang, et obstruktsiooni võimalus aitab opositsioonil vähemuse seisukohti kaitsta, on üsna nõrk. Opositsiooniga arvestamise eelduseks on poliitiline kultuur, mis arvestab teistsuguste arvamuste ja seisukohtadega ka siis, kui sa ise nendega kuidagi nõustuda ei saa. Selline poliitiline kultuur on võimalik, aga selle kujundamise nimel tuleb vaeva näha, ise võimalusel eeskuju näidates. Obstruktsiooni kasutamine viib lõplikust eesmärgist vaid eemale. Demokraatlikul riigil, kus on poliitikud, kelle peamiseks tegevusalaks on üksteisest üle karjuda ja üksteise tegevust vaid takistada, ei ole tulevikku.
Kindlasti peab demokraatial olema võimalus ennast kaitsta. Suuremat pilti vaadates on üsna selge, et suurte demokraatia probleemide korral ei ole obstruktsioon kunagi efektiivne vahend. Kas te kujutate obstruktsiooni kasutamist probleemide korral Ukrainas, Valgevenes, Ameerika Ühendriikides või Hitleri Saksamaal? Jah, nii mõneski nimetatud juhtudel jäädi demokraatia kaitsmisega ehk liiga hilja peale - aga kahjuks on demokraatia kaitsmisel ka tänapäeva maailmas vaja tihtipeale oluliselt otsustavamaid tegevusi kui "koolikius" poliitikult poliitikule. Head kodanikud, me ei ole omadega veel nii kaugel, et peaks hakkama vereohvreid tooma. Obstruktsioon ei ole see ventiil, mis meid viib lahkhelidest kaugemale. Vastupidi - ta viib ühiskonna süveneva lõhestumiseni, mis seab ohtu kogu Eesti riigi säilimise.
Mis võiks siis olla demokraatliku protsessiga kohane tsiviliseeritud lahendus olukorrale? Opositsioon peaks jätkama selgitustööd ühiskonnas ja riigikogus, miks selline rahvahääletus ei ole mõistlik ja vajalik, samal ajal õppima mõistma ka neid inimesi, kes seda referendumit ootavad ja arvestama ka nende maailmavaatega. Kui rahvahääletusest loobumine riigikogus ei õnnestu, siis leppida sellega kui demokraatia paratamatusega. nimesi võib ka kutsuda ülesreferendumil mitte osalema, kuna küsimus, mida küsitakse, on riigi seisukohalt ebaoluline ja tegemist on ka valijate poolt vaadatuna ajaraiskamisega.
Tõenäoliselt saadakse referendumilt EKRE jaoks positiivne vastus igal juhul. Tsiviliseeritud käitumine opositsiooni poolt muudaks rahvahääletuse üsna ebaoluliseks sündmuseks ja lõhe ühiskonnas vähemalt ei süveneks. Ja ka "jah" vastus rahvahääletusel ei keela hiljem, kui ühiskond on selleks valmis, muuta perekonnaseadust viisil:
§ 1. Abielu sõlmimise eeldused
(1) Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel.
§ 1' Homoabielu sõlmitakse kahe samast soost partneri vahel. Homoabielule kohalduvad kõik käesolevas seaduses abielule kohaldatavad õigused ja kohustused.
No comments:
Post a Comment